muti metroo

Hiljuti avastasin selle mängu ja nüüd iga õhtu proovin. Esimesel korral naersin pisarateni. Nüüd itsitan endiselt. Minu isiklik rekord on 3.7 meetrit. Palju saad sina?

http://www.foddy.net/Athletics.html

Meie kortermajas elas veel mõned kuud tagasi üks vanamutt. Lühike, prillidega ja hirmus viriseja. Midagi talle ei meeldinud, kõik olid tema vaenlased. Vanamutil oli kass ka, kellest ta väga hoolis. Põhiliseks teemaks teiste pensionäridega laste mänguväljaku pingil lobisedes oligi tema puhul too kiisu – kui armas ja tore ja mõnus kass tal on. Siis kavatses vanamutt ära kolida. Tartusse oma laste juurde. Ja koliski. Mõned kuud tagasi. Aga alles täna sain teada, et too vanamutt põdes mao vähki ja on tänaseks päevaks kõrvad pea alla pannud. Mis mulle aga südamevalu põhjustab ja kuidagi olla ei lase on see, et too vastik vanamutt viskas oma armsa, toreda ja mõnusa kassi, kellest ta väga hoolis, tänavale. Elab teine nüüd külaliste majaks määratud endise vanadekodu lähistel. Õues. Kass, kes on harjunud iga päev süüa saama, magama tekil ja olema turvaliselt soojas ning kuivas kohas, on nüüd kõike seda muud. Teda käib aeg-ajalt toitmas üks vanapaar. Aga mitte iga päev. Ja nüüd on õues külm ja niiske ja pime…. Oeh!

Nägin seda kassi alles ükspäev kui töölt tulin. Istus teine meie trepikoja ees. Kräunus haledalt. Ei osanud teda selle vanamutiga kokku viia, sest siis ma vee ei teadnud. Kiisu oli suur ja koheva karvaga. Tundus sõbralik. Arvasin siis, et ta kusagilt kodust plehku pistnud. Aga ei…..

Hirmsasti tahaks seda kassi aidata, aga kuidagi ei oska.  Keegi teda endale ka ei võta. Võtaks ise, aga mul on juba üks kass. Pärnu loomade varjupaika ka ei helista, kuna sealne juht, keda me kõik tunneme siiski Bussi-Pirjona, ei hooli tegelikult loomadest, kuigi teeb näo, et ta seda teeb. Kui üks mu töökaaslane sinna helistas ja kutsus teda siia teisi hulkuvaid kasse püüdma, saadeti ta alguses viisakalt pikalt leides sada üks põhjust miks mitte tulla. Aga põikpäisus kandis vilja ning peale ma-ei-tea-mitmendat kõnet Bussi-Pirjo viimaks tuli ja kassid ära viis. Nii palju kui kätte sai.

Aga too sunnitult hulkuv kiisu võiks küll uue kodu leida. Ta ju kastreeritud ja puha.

Postitus saab olema pildiline. Üldse tuleb tänavune aasta blogis pildiline. Lihtsalt katsetamise mõttes.

Alustame siis!

Martha Maria on juba viie kuu vanune ja kasvab kiirelt.

The WordPress.com stats helper monkeys prepared a 2011 annual report for this blog.

Here’s an excerpt:

A San Francisco cable car holds 60 people. This blog was viewed about 1.500 times in 2011. If it were a cable car, it would take about 25 trips to carry that many people.

Click here to see the complete report.

Surfasin täna oma blogides ringi ning märkasin ühte kahtlase aadressiga viitajat. Klõps sellel ning hetke pärast nägin midagi, mis tundus uskumatu. Ekraanil oli vaid kiri: You have reached the End of the Internet.

Lugesin paar korda seda lauset, et ka ma ikka saan õigesti aru.

Keegi targem võiks siin seletada, mis on interneti lõpp. On see nagu maailma lõpp, äär, millelt võib alla tundmatusse kukkuda?

Laps on tore. Ta naerab ja jonnib ja puristab ja pasandab ennast täis ja teeb veel muid trikke. Kõige selle juures suudab ta iga päev midagi uut õppida. Nii ka mina.

Vanem mitte ei õpeta last, vaid vanem õpib ise. Kindlasti ka vastupidi, kuid hetkel tundub mulle, et mina olen see, kes kõige rohkem õpib. Olen avastanud endast tunded, millest mul varem aimugi polnud. Olen õppinud ennast teatud olukordades täiesti välja lülitama sagedusele: “mind tõesti ei huvita!”  Samas on täieliku kannapöörde teinud minu elufilosoofia.

Teinekord aga mõtlen, miks ma ei oska ikkagi õigel hetkel ”ei” öelda. Hiljem pöördub see positiivne lootus minu vastu.

Ja ajalugu kordab ennast taas. Mõningate lisadega…

Ei juhtu just sageli, et ma lõunapausi ajal poodi juhtun. Ikka kiman rattaga kas otse koju (2 km ots) või üle tee sööklasse sööma (100 m ots). Juhtus aga nii, et kodus nagu midagi otseselt süüa polnudki ja üle tee sööklasse ei tihanud ma ka väga minna. Võimalus ju oli, aga peale lapse sündi olen rohkem kodus lõunatamas käinud.

Ühesõnaga, kodus nagu midagi süüa polnud, seega pidin minema poest läbi. Meil siin väikses alevis on hetkel kaks tõsiselt võetavat poodi, kust süüa osta. Üks on veel, kuid seal ma käin aastas korra, kui õlu uskumatult madala hinna saavutab. Veel mõned kuud tagasi oli veel üks, kuid sealt võis näiteks saada saia, millega naelu seina taguda. Või piima mis liikus pakist tassi natuke liiga aeglaselt ja mulksudes. Korra õnnestus mul sealt ka osta lihapirukaid….kärbsevastsetega. Miskil põhjusel läks see pood pankroti ja pandi kinni.

Mina käin Konsumis, kuna seal teises poes on väga uimased kassiirid. Näiteks läksin mina poodi, et osta paar pudelit õlut. Kaua selle eest tasumine ikka aega võtab, eriti kui oled ainuke inimene kassas? Kassiir luges aga oma sente kassas ning asetas neid õigetesse aukudesse kassaaparaadis. Kogu protseduur võttis aega mugavalt kaks ja pool minutit. Teda ei seganud isegi minu pidevad ja aina valjenevad köhatused ega õllepudelitega kolistamine. Ja viimaks pööras ta oma unise pilgu minu poole ning sõnas rahulikult: “Ja mida teile?”

Seega käin ma Konsumis. Aga tavaliselt peale tööpäeva, aga mitte lõunapausi ajal. See, mida ma seal tol päeval kogesin oli elamus. Kuna lõunapaus on niigi vaid tunnike, siis ma kihutasin poodi. Hüppasin ratta seljast, lükkasin selle hoolimatult jalgrattaresti ning olin kahe hüppega poes. Ent pidin koheselt peatuma, sest pilt mis minu ees avanes ei olnud võrreldav kõigi teiste kordadega, mil ma poes viibin. Terve Konsum nägi välja kui üks vanadekodu. Üks pensionär siin teine seal, kes kepile toetumas, kes jalutuskärule. Mõni noorem tööinimene eksis ka sekka ära, nagu mõni külastaja. Kuid mul oli süüa vaja ja seepärast kiirustasin edasi. Selles ma aga ei kahelnudki, et mul aega võib minna kaks korda plaanitust kauem.

Et oma soovitud kaubani jõuda, pidin esmalt murdma läbi kolme pensionäri, kes kahe riiuli vahel lobisesid, blokeerides terve vahekäigu, ega minust väljagi ei teinud. Minu trügimist saatsid aga kurjad pilgud ning ühe pensionäri hambutu pobin teemal, et miks ma trügin, ega nad nii paksud ka pole. Sain oma kauba kätte ja hakkasin valima kassat. Kolmest kassast töötas kaks. Lugesin kiirelt mõlemas järjekorras ootavate pensionäride arvu kokku. Ühes oli vähem kui teises, kuid seal tundusid olevat vanemad isikud. Valisin küll suurema pensionäride arvuga kassa, kuid seal olid nad hinnanguliselt nooremad. Siinkohal tegin aga ühe saatusliku vea. Nimelt oli noorematel pensionäridel ka rohkem asju korvis. Ikkagi läks kauem aega kui oleks läinud teises kassas. Ent ootama oleks pidanud sealgi ning vaatama neid värisevaid käsi, mis sente üks haaval rahakotist otsivad. Ega pensionär naljalt kaardiga maksa.

Sain viimaks oma kauba kätte, kuid tavapärase viie minuti asemel viibisin poes 15 minutit.

Eks elu õpetab ja teinekord lähen lõunapausi ajal äkki sinna teise poodi. Sealne kassiir raiskas minu ajast vaid kaks ja pool minutit.

See väike ime, kuid ometi nii suur, sündis 6 augusti varahommikul kell 3:25. Ta kaalus 3800 grammi ning oli 55 cm pikk. Sel päeval ma sain isaks. Tütre isaks.

See on kuidagi uhke tunne. Kuidagi sõnul seletamatu tunne. Ma olen isa. ISA.

Nimi lapsele oli paigas sellest päevast peale kui me saime läbi ultraheli teada, et meil sünnib tütar. Arutasime pisut kaasaga ning väheste kompromisside tulemusel sai tütre nimeks Martha Maria Rand. Kas pole ilus? Seda ilusam, et esimene nimi on kaasa vanaema nimi ja teine nimi on minu vanaema nimi.

Sünnitus oli raske ja kestis tervelt 22 ja pool tundi. See on siis alates tuhudest, kuni lapse ilmale tulekuni. Ema oli surmväsinud ja seega olin mina see, kes esimese päeva ja öö lapsega tegeles. Kaasa ajasin üles vaid selleks, et Martha süüa saaks. Tulemus järgmisel päeval on siin:

Rohkem polegi midagi öelda. Nende mõne päevaga haiglas tundsin, et sain suureks. Hingelt suureks.

Ilmad on ilusad ja grillitud sel aastal juba oi oi kui palju kordi. Esimese päikesegi olen juba ihule lasknud, tennist mängitud (kõik mängud kaotanud). Eurovisiooni ma vaatasin ka – esimest laulu ja siis ma jäin magama. Ei pakkunud pinget. Superstaari saatest ei meeldi keegi. Kõik ühesugused kisakõrid. Ma ei saa aru, miks on vaja laulmise asemel meloodiliselt karjuda.

Elu on siiani läinud oma tavapärast rada pidi ja kõik on nii kuis peab. Mina olen rahul. Ma ei leia, et peaksin kellelegi ennast tõestama või midagi suurt üritama, et olla. Ma lihtsalt olen. Naudin elu ja teen täpselt neid asju, mis mulle meeldivad.

Jaanipäeva ma ka ei oota. Lihtsalt grilliks ja teeks mõned jaaniõlled oma lähedaste ja kallite inimestega.

Aeg lendab…

Ja varsti saan ma vanemaks. Kümme nädalat veel.

Teate ju seda naist? Seda koletist, kes jättis oma kutsa ilma söögi ja joogita, pani ketti ja läks ise ära välismaale puhkama? Kutsa leiti poolsurnuna, vaklatest puretuna. Koera kutsikad olid ammu juba vaklade poolt surnuks söödud, üks vist veel hingitses…

See naine, Marge Arumäe, mõisteti kohtus õigeks. ÕIGEKS! Ta polekski nagu midagi teinud! Kohutav. Arumäe veel õigustas ennast ja ütles, et kui tema kodust ära läks oli koeraga kõik korras. Paar päeva hiljem muutus maja juurest tulev lehk möödujatele kannatamatuks ning nii see kutsa leitigi. Vaglad olid suured ja need ei teki paari päevaga. Arumäe õigustas ennast jälle, et tõenäoliselt olid need superlihasööja kärbsed, kes kutsat puresid. Ja naine mõistetigi õigeks.

Ma lugesin seda uudist ja vererõhk saavutas oma maksimumi. Käed hakkasid värisema ning viha tõusis nii suureks, et…

Omakohus pole kaugel, sest viimasel ajal pole midagi tehtud nendega, kes loomi vääriti kohtlevad. Ka karistused on liiga leebed. Üks kuu vangistust kuu kuise katseajaga. Mis karistus see on inimesele, kes ei austa elu?

Ma ei ütle teile, mis ma selle naisega teeks. See oleks Eesti kohtusüsteemi poolt karistatav kahe aastase vangistusega nelja aastase katseajaga.

Ma nõuan omakohust, kui muud moodi ei saa!!!!!!

Oi ma olen tige!!!!!!!