Rubriigid: mängulust
Planeet Pandora on kaetud suurte tühermaade ning prügimägedega. Inimasustus on hõre, ning igal sammul on oht langeda röövlite ohvriks. Planeedil puuduvad seadused ning ainsaks õigusemõistjaks on kuuelasuline. Aga põhjus, miks inimesed sellele planeedile tulevad on lihtne - legendaarne Varakamber, mis sisaldab endas ääretuid rikkuseid, mis peidetud sinna ammu-unustatud tulnukate rassi poolt. See on sajandeid kusagil planeedil peidus olnud, keegi pole sinna kunagi sattunud, kuid kõik räägivad sellest. Selle nimel on surnud sajad ja sajad inimesed. Nüüd on järg Sinu käes. Ka Sina ihkad omale selle Varakambri rikkuseid ning paned mängu kõik oma oskused ning tulejõu, et see üles leida ja omandada.
Borderlands on ääretult põnev ja omanäoline “rollitulistamine”. See pole tavaline FPS, kus pead lihtsalt jooksma ja tulistama. Selles mängus saad sa iga tapetud vaenlase eest punkte. Mida tugevam vastane, seda rohkem punkte laekub. Ja mida rohkem punkte, seda kõrgemaks kasvab sinu kangelase tase. Nagu ehtne rollimäng. Lisaks saab iga uue taseme eest nn. “oskuspunkte”, mida saad kasutada oma tegelase arendamiseks – tee temast planeedi parim täpsuskütt või kõige jõhkram jõumees, arenda tema relvakäsitsemisosukused tippu või muuda ta äärmiselt tapvaks kütiks.
Mängu alguses tule valida omale tegelane. Tegelasi on neli: Roland, kes on endine sõdur ning kelle erialaks on raskekuulipilduja; Lilith, kes on võluv, ent surmavalt ohtlik naisterahvas, kes suudab vajadusel muutuda lühiajaliselt nähtamatuks; Mordecai, kes on spetsialiseerunud täpsuskütiks ning kelle kaaslaseks on jahipistrik Bloodwing; Brick, kes on jõhkardist jõumees, kes ei karda vaenlase vastu paljakäsi astuda.
Tegelane valitud alustab mängija oma pikka, ent põnevat retke läbi tühermaade, koobaste ja käikude, läbi prügimäeks muutunud linna. Ja kui tal veab, jõuab ta Varakambrini. Mängu ülesehitus on lihtne – kindlates kohtades asuvad kindlad inimesed, kes jagavad sulle ülesandeid ning maksvad nende eduka täitmise eest raha, heal juhul annavad sulle ka mõne relva. Raha läheb mängus vaja, et osta omale uusi relvi, täiustada varustust või muuta oma relvad veelgi ohtlikumaks.
Ja relvi on selles mängus väga väga palju. Neid on sadu. Kokku on seitse liiki relvi – püstol, revolver, automaat, poolautomaat, haavlipüss, snaiper-relv, bazooka. Lisaks ka granaadid. Igat relva on erinevates variatsioonides alustades disainierinevustest lõpetades kõiksugu lisadega, mida su käes olev relv teha võib.
Missioone on mängus sada ja pealegi. On tavalisi “otsi ja avasta” – missioone, aga ka sääraseid, kus pead kellegi kindla tegelase ära tapma, mis pole aga sugugi kerge, kui tema abilisteks on terve müriaad kamraade. Nagu juba eelnevalt öeldud saab ülesandeid erinevatelt inimestelt üle terve planeedi, kuid nende täitmise järjekorra saa mängija ise valida. Kui kusagilt saavad ülesanded otsa tasub mõne aja pärast sinna tagasi vaadata, sest võib juhtuda, et sel inimesel on sulle uusi ülesanndeid.
Kõiki missioone võib mängida ka koos sõpradega (kuni neli), või siis üksi. Üksi mängides on eeliseks see, et kõik leitud relvad saad endale ja sa ei pea neid kellegagi jagama. Lisaks on üksi parem, kuna mõni semu onlinest, kes juhtumisi on käpard, võib seada ohtu sinu elu ning terve mängumõnu sellega rikkuda.
Pahatihti on erinevate missioonide vahelised alad väga suured ning nende jalgsi läbimine ajakulukas ning teinekord ka vaevaline. Seepärast ongi teatud kohtades võimalik soetada omale masin, mis kihutab neljal rattal ning mille katusel on raskekuulipilduja. Sellega kihutamine vajab alguses harjumist, sest juhtimissüsteem on veidi nigelavõitu. Kuid see ei muuda mängukogemust väga palju, sest põhirõhk on siiski tulistamisel.
Mõnus mängitavus, tegelase arendamine ning pikk story-mode on kindlad eeldused heaks kümnete tundide pikkuseks mänguks. Kui siia lisada omapärane graafiline pool ning fantaasiarikkad territooriumid on tulemus suurepärane ning mitte keegi ei pea pettuma. 
Rubriigid: mängulust
Eks miski siin maailmas pole ideaalne ning igal pool ja kõiges tuleb ette vigu ning apsakaid. Kui päriselus võib juhtuda, et mõnest apsust või veast võib kogu elu kokku variseda ning päris otsagi saada, siis videomängudes sellist asja ei juhtu. Halvemal juhul kriibib see su kõrva/silma ning paneb teostuse üle nina kirtsutama, paremal juhul aga pakub pisut nalja.
SILMAMUNAD
GTA 4 on üks säärane mäng, mida on püütud ideaalseks vormida, kuid eks siingi tuleb ette graafikavigu. Kuigi peab tunnistama, et neid vigu tuleb lausa otsida, et leida mõni. Aga siin on üks neist…
Kuigi mul on see mäng juba paar korda lõpuni mängitud, meeldib mulle ikka ja jälle, kui mul midagi muud mängida pole, just selles mängus olevatel linnatänavatel autoga kihutada, inimesi kiusata või muid seadusevastaseid tegevusi teha. Aga ka tuvisid jahtida. Terve linna peale on 200 tuvi, kes vaja loojakarja saata. Ei pea mina enam arvet, mitu tuvi mul veel vaja leida on, kuid alati on hea meel kui mõnda nägema juhtun. See pilt ongi tehtud ühel sellisel hetkel, kus märkasin tuvi, võtsin ta sihikule ja…naerukoht. Ekraanile ilmusid silmamunad ja juuksed, mis ilmselgelt kuuluvad mängu peategelasele.
LÄBI SEINTE
Kunagi ammu sai mängitud arvutil Sims 2-te, kuid minu aeglasevõitu arvuti ei vedanud seda mängu just ideaalselt välja. Sestap saigi ostetud Sims 2 konsooliversioon PS 2-le. Mäng ise on kõvasti teistsugune nii graafikalt kui ka võimalustelt (näiteks ei saa konsooliversioonis ehitada majadele teist korrust ja kõik tegelased on muudetud viljatuteks, samuti jäävad kõik igavesti nooreks ega vanane üldse, ainus viis suremiseks on läbi õnnetuse või nälja).
Küll aga meeldib mulle selles versioonis story mode, kus mängijal tuleb läbi 12-ne erineva taseme(maja) läbi käia, ellu jääda, tööl käia ning kindlaid ülesandeid täita, mis teinekord päris keeruliseks osutuvad. Nii ma siis mängisin ühel õhtul, ühel naistegelasel tekkis probleeme hügieeniga ning ta pidi vanni minema. Juhtisin ta siis vannituppa, käskisin vanni ronida ja hetk hiljem….
Sellist pilti nähes kiskus kohe suu muigele ja ma mõtlesin, et võiks ka päriselus nii olla. Oleks päris tore tänaval jalutada ning ühtäkki näha, kuidas alasti naine maja seinast välja ilmub ning ennast küürib ja peseb, justkui oleks vannis.
Rubriigid: Uncategorized
Täna oli Raadio 2-es ühes saates teemaks, et kas teil on vene keelt rääkivaid sõpru ning mida nemad arvavad eesti keele rääkimisest. Noh, helistasid sinna igasugused ja rääkisid oma semudest. Mõtlesin minagi siis, et kas mul on mõni. Hetkel ei ole. Aga kunagi sõjaväes sain ma väga hästi läbi ühe kamraadiga, keda me kõik hüüdsime Titoks, kuid kelle tegelik nimi on mul tänaseks juba ununenud. Tema rääkis väga hästi eesti keelt ning tal polnud midagi selles keeles rääkimise vastu. Erinevalt kahest venelasest, kes muudkui raputasid pead ja vastasid “ne ponimõm” jne. Iga mõmmi eest said need tüübid 25 lisakätekõverdust. Aga siis kui suitsunurgas oli vaja suitsu küsida või laagris abi vaja, siis oli eesti keel hetkega selge.
Ja siis meenus üks väga hea sõber Sergei, kes kunagi minuga ühes ja samas asulas elas. Tegelikult käis ta minu paraleelklassis. Saime väga hästi läbi. Tegelikult, ega ta päris venelane polnudki – tema vanemad olid kunagi elanud Ukrainas ning kolinud `80-ndate lõpus Eestisse. Igatahes oli Sergeil Eesti pass ja kohalik keel suus. Väga väga hästi oli. Tema oli sõber, kes mind suitsetama õpetas, tema oli sõber, kes minult kooli ajal tüdruku üle lõi… Njah…Aga ikkagi oli ta väga hea sõber ning ma ei pidanud tema vastu kunagi vimma. Ütleme nii, et ma jäin ikkagi selle tüdruku huviorbiiti… 
21. sajandi alguses kolis Serka peale sõjaväge aga Ukrainasse. Tänaseks päevaks olen kuulnud nii palju, et ta pidavat elama Šveitsis või Tšehhis või kusagil, on abielus ja vist isagi. Mina nägin teda viimati neli-viis aastat tagasi, kui ta käis Eestis oma õe kooli lõpetamisel.
Oli ikka tore sõber. Tahaks temaga koos mõne õlle juua ja meenutada vanu häid aegu.
Rubriigid: Uncategorized
Näikse olevat viimasel ajal populaarne kirjutada enda elust raamat. Kui ma olen siiani arvanud, et elulooraamatuid kirjutavad juba vanad inimesed, kel seljataga päris aukartust äratav arv aastaid ning eluski ühte ja teist saavutatud, siis minu iganenud arvamus sel teemal on ümber lükatud. Too selgeltnägija…mis ta nimi oligi…Ksenja või Zanja või….a, meelde tuli, Nastja…no, tema kirjutas elulooraamatu oma senisest elust. Vana ta on? Vanem kui mina? Noorem kui mina? Minu ealine? Igatahes, kui ta ongi vanem siis mite väga palju…kuni viis aastat. Kõige rohkem 31-32.
No ja nüüd see Anna-Maria Galojan. Kirjutab ka elulooraamatut. “Kuidas minult varastati miljon.” Säärase pealkirjaga.
Ma arvan, et ma peaks ka hakkama elulooraamatut kirjutama. See saaks vist normaalse pikkusega ja kohati põnevustki pakkuv. Kooli aastad, mässuline gümnaasium, sõjavägi ja elu peale seda. Ja mis ma küll pealkirjaks panna võiksin? Pealkiri võiks olla huvitav, ligitõmbav,mitte nagu näiteks “Mitte ainult meestest”, nagu Aunastel oli. Selle najal oleks minu raamatu nimi “Mitte ainult naistest.”
Aga ma ei tea, mis pealkirja ma panna võiksin ja seepärast ma ei hakka üldse elulooraamatut kirjutama. Ja pealegi, mis ma selle eest saan? Saan vaid selle, et rahvas hakkab minust rääkima ja arutama ja kui ma nüüd mõtlen, siis kas see blogi polegi mitte elulooraamat mingis mõttes. Paar aastat on ikka üles märgitud ning inimestele lugeda antud.
Rubriigid: Uncategorized
Oi kurja, kuidas ma täna ehmusin, kui sain mailile kirja, mille nimi oli “võlgnevus”. Südame alt käis külm jutt läbi ja peast mõtte, et kuhu ma küll võlgu olen? Enda arust ei tohiks mul ühtegi võlgnevust mitte kusagil olla – kõik arved ja värgid saavad alati õigeaegselt makstud. Tõsiselt mõtlesin, et nüüd lajatab keegi kusagilt mingi üüratu summaga, mis ajapikku kasvanud mingist pisikesest arvest, mis mul mingil põhjusel on ununenud maksmata ja keegi pole meeldetuletust ka saatnud (seda on juhtunud, et meeldetuletus saadetakse siis kui arve on viivistega lastud paari tuhandeseks kasvada ja minu küsimuse peale, et miks varem midagi ei teatatud, et mul on jäänud arve maksmata, vastatakse “ju me siis unustasime” ). Igatahes sain ma tõelise ehmatuse osaliseks ning selle paari sekundiga jäin ma mitu päeva vanemaks ning kolm halli juuksekarva tekkis juurde.
Aga kui ma kirja avasin selgus, et tegu mingi reklaamiga, kus reklaamitakse ma-ei-tea-mida. Ma ei vaevunud seda jama läbigi lugema, sest olin tõsiselt pahane. Ja olen ka praegu. Selliseid ehmatava pealkirjaga reklaame ei tohi saata ja see peaks kuidagi olema karistatav. Tegelikult ka. Tahaks praegu selle tüübi, kes selle reklaami välja mõtles, oma kätega…
Rubriigid: Uncategorized
…pole viitsinud/suutnud/jõudnud/tahtnud blogisse midagi kirjutada. Ikka väga pikka aega, vist. Aga olen heitetanud seda kirjutamise teemat juba mõned päevd ja kui juba paar sõpra mainivad, et igavaks läheb nii, eks siis peab (kuigi see arvutiklaviatuur siin on juba sajandeid vana ning kirjutamine sellel nõuab tunduvalt rohkem aega kui muidu).
Plaanisin kirjutada valimistest, mis hiljaaegu lained lõi, aga ei…Milleks? Iga teine blogi kirjutab sellest rohkem või vähem, seega jätan mina selle teema vahele.
Mida ma siis teinud olen kogu selle aja? Suure osa võtab muidugi töö ja teise poole kodu. Aga on ka helgemiad hetki. Näiteks möödunud neljapäeval käisime Kuursaalis karaoket laulmas! 
Mingi võistluse moodi asi. Panime oma nimed Erkkiga kirja ja ootasime. Mina valisin oma lugu ikka päris pikalt ja kuigi Erkki oli oma esinemise soovi ammu enne mind ära andnud sain mina enne teda lavale. Veel enne, kui ma laulma hakkasin (ma mõtlen, et isegi enne seda kui ma mikrfoni pihku sain) ulatati mulle tasuta pääse kahele järgmisel õhtul toimuvale peole, kus esinejateks Ivo Linna ja “Rock Hotell”. Mingi pisike pudel rohelise joogiga anti ka. Ja siis ma laulsin. Ja peale laulu öeldi, et tule siis 29-ndal toimuvale finaalile ka. Kaunis. Iseasi, kas ma sinna jõuan või saan minna.
Igatahes tegin tähelepaneku (nii palju, kui ma peale mitut liitrist kannu õlut suutsin tähele panna), et mitte keegi teine esinejatest ei saanud säärast piletit ega midagi. Aga võibolla mõni sai ka, sest ma ei ole oma tähelepanemises peale kolme-nelja liitrit õlut enam päris kindel.
Me arvasime (Erkki arvas), et pidu Kuursaalis kestab hommikul neljani ja siis peame kaks tundi linnapeal hulkuma, et siis Merka öisest vahetusest autoga tuleb ning meid turvaliselt tagasi koju toimetab. Aga juhtus nii, et pidu sai läbi kell kaks ja meile jäi neli tundi hulkumist. Meie kõigi õnneks aga juhtus Kuursaalis olema üks minu kunagine hea ja tore koolikaaslane, kes juhuslikult elas Pärnu kesklinnas ja kelle juurde ma siis saime öömajale minna. Ega ma sellest ööst rohkem suurt tea, sest kohale jõudes vajusin magama (nagu me kõik tegelikult).
Reedel me Kuursaali tagasi ei jõudnud. Ja pilet jäi kasutamata. Kahjuks. Ja see pudel rohelise joogiga seisab ikka veel riiulil ja ootab joomist.
Ka möödunud laupäev jäi kaunis lühikeseks. Ärgates sadas lund. Tuli meeletu jõulutunne või siis sellele eelnev tunne, ma ei tea. Surasin plaadi jõululauludega muusikamasinasse ja kuulasime. Tekkis mõte minna Janno juurde. Poest läbi, mõned õlled ja….Need oli seal vist öö otsa joonud, sest kõigil olid näod suht lääpas. Soovisime häid jõule (jõulutunne oli ikka meeletu) ja hakkasime siis muljetama ja rääkima ja…..ma ei tea, kuidas see juhtus, kuid järsku oli köögipõrandal kast õlut ja peale kolme-nelja tundi lülitus minu kõvaketas välja ning mitte midagi ei jäänud enam mällu. Õhtul kell 11 ärkasin kodus ja Riin rääkis mulle millist tsirkust ma olin teel koju ja poeski veel teinud. Tekkis tahtmatult küsimus, kust ma olen omandanud Elmo Nüganeni kehastatud Pantalone kombed ja miimika. Igatahes Vändra Konsumisse pole ma siiani julgenud rohkem minna.
Vot, nii palju siis sellest. Eks enne seda on ka pidusid peetud ja peetakse veelgi, kuid kõigest ma ka siin rääkima ei hakka. Jäägu mõni asi neljasilma jutuks. 
Rubriigid: Uncategorized
Huvitav kui paljud on seda mõtet mõelnud? Et nad tahavad saada superstaariks. Ja meil on nüüd see tore “superstaari saade” ka, juba kolmandat hooaega, kuhu inimesed ikka lähevad ja lähevad, kuigi eelmisel aastal nad ise netis kommenteerisid, et nad ei saa aru inimestest, kes sinna ennast lolliks lähevad tegema.
Tegelikult mina ei taha saada superstaariks, sest siis inimesed nõuavad minult midagi, tahavad minult midagi kindlat saada. Mina aga tahan teha asju omamoodi ning ajada oma rida.Kui Õhtulehes ilmuks pealkiri, et “näe, superstaari-Villu pani kusagil pubis pidu nii, et maa must ja klaasikilde täis”, siis minu närvisüsteemis tekiks lihtsalt lühis ning ma virutaksin oma Gibsoni sellele muda-ajakirjanikule pähe pooleks. Aga sõbrad-tuttavad ja töökaaslased pärivad minult iga kuramuse aasta, et miks ma sinna superstaari saatesse ei lähe. Ja ma ei viitsi neile enam isegi vastata.
Aga kas pole tore pealkiri, et inimesi seda postitust lugema meelitada? Minu meelest on küll…:D
Tegelikult kogusin ma ennast päris mitu päeva, et öelda hingelt ära paar tähelepanekut tänavuse superstaari saate kohta.
Esiteks see, et härra Rannap on läinud julgemaks ja mürgisemaks, kui varasematel aastatel. Ei tea, kas teda ähvardati palganumbri vähendamisega või lubati hoopis pappi juurde, kui ta kurjemat häält teeb? Igatahes pole ta enam leebe, hullumeelsusele läheneva papi moodi.
Aga ma tahtsin öelda selle naisisiku kohta ühte ja teist. Selge, et seal peab istuma kahe mehe vahel üks nõrgema soo esindaja, kuid milleks peab see olema Maarja-Liis Ilus. No kurat, kas siis mitte keegi teine polnud nõus või?
Mind ajavad tigedaks tema nähvamised noortele staariks pürgijatele:
“Ma ei näe sinus staari!”
“Sinus pole seda energiat!”
“Sinu hääl on liiga tavaline!”
“Sa peaksid esinedes rohke liikuma!”
“EI!”
Eks neid ütlusi on tal selle kahe saatega veel olnud, kuid mul ei tule ka kohe kõik meelde. Mida ma aga öelda tahan on see, et Maarja-Liis Ilus on laval esinedes kõike seda, mida ta noortele seal saates ütleb. Ta on nagu vahakuju laval, mis on suudetud uudse tehnoloogia abil suud liigutama panna. Laval olles, ei suuda ta rohkemat kui ehk mõned sammud vasakule-paremale astuda. Energiat pole selles naises kohe grammigi. Ma pole teda kunagi näinud laval publikule naeratamas või mingit muud moodi miimika abil kuulajatega kontakti otsimas. Keegi nagu sunniks teda laulma. Minule, kui kõrvaltvaatajale näib, et ta nagu tahaks kähku oma lood ära teha, et siis koju teleri ette horisontaali visata.
Ja mis kõige tähtsam – ma ei näe temas staari. Ta on põlvepikkusest peale inimeste kodudes pildikastis laulnud, pisikesest tirtsust saati. Ta on lihtsalt inimestele täiesti tavaline asi. Midagi, mis on lihtsalt olnud. Ei midagi erilist, kuid me teame, et ta on. Ta ripub kuulajate küljes kui jäänuk.
Ja hääl on tal tavaline. Selge, puhas…tavaline. Tema hääles pole põnevusenootigi, mis muudaks mõne tema kaverdatud loo omapäraseks.
Vabandust, kui mõni tulihingeline Ilusa-Maarja fänn nüüd solvus või veri tema muudest kehaosadest pähe kerkis. Mul on siiralt kahju, kuid mina ei näe temas säravat lauljat.
“Maitse asi!” ütles kukk ja nokkis sitta.
Rubriigid: Uncategorized
Nüüd juhtus siis niimoodi, et on mõned ettevõtted, kes paberarveid mulle postkasti enam ei saada. Lihtsalt nad otsustasid, et internetis on asi mugavam ja palju lihtsam. Ausalt öeldes polnud mul varem e-arvetega kokkupuuteid olnud ja ma eelistasin paberit postkastis. Kõik rohelised metsakaitsjad valage oma kolme aasta raev nüüd minu peal välja.
Igatahes olin ma sunnitud oma telefoni arvet ja interneti arvet internetis maksma. Interneti arve maksmisega ei tekkinud mingeid probleeme, see tuli kõik kuidagi imeliselt lihtsalt. Aga see telefoni arve. Peavalu!
Kõiksepealt pidin end operaatori netikeskonnas kasutajaks tegema, milleks oli mul aga vaja saata kuhugi mingi sõnum, millele ma sain vastuse, mis sisaldas endas parooli. Sisestanud aga vajaliku parooli vajalikku lahtrisse ei juhtunud mitte midagi. Mitte midagi ei juhtunud ka teisel ega ka kolmandal katsel.
Arve oli vaja maksta ja ma saatsin uuesti sõnumi, et saada parool. Vastu tuli sõnum, et Teil juba on parool. No jah, aga mida ma teen parooliga, mis ei tööta, kurat! Aga selleks, et ma omale uue parooli saaksin, pidin saatma sõnumi, et kontrollida eelmise parooli õigsust. Sain hoopis uue parooli. Mis aga ei töötanud ei esimesel ega ka teisel sisestamiskatsel. Kolmandal töötas.
Mul olid selleks ajaks juba juhtmed suhteliselt koos ja närv must kui öö.
Siis tuli aga välja, et ma ei näegi kusagilt sealt seda arvet, vaid ma pean minema operaatori kodulehelt aadressile Arved.ee ja sealt tellima arved oma meilile. See tehtud läksin tagasi operaatori kodulehele. Nüüd oli seal arve olemas ja juures kiri “maksa arve”. Maksin arve. Meiliaadressile pole aga siiani ühtegi arvet tulnud. Ja igasugused spetsialistid hoidku keel hammaste taga, et äkki ma sisestasin meiliaadressi valesti. Ma tean väga, kuradi, täpselt, mis on mu meiliaadress ja ma ei eksi sellistes asjades kunagi. Ma kontrollin oma sisestatud andmed alati, ALATI, neli-viis korda üle.
Igatahes maksin ma arve ära ja siis….ülla-fucking-ülla, oli mu otsekorralduslepingutes järsku otsekorraldusleping selle samuse operaatorfirmaga ja kuupäev oli 12. Kontrollides selgus, et see raha juba korra maha läinud. Mida tähendas siis operaatori kodulehel olev käsk “maksa arve”, millele klikates suunati mind panga interneti lehele ja kus ma sain kohe oma arve maksta?
Vot nii lihtsad need e-arved ongi!
My ass! Andke mulle need paberarved tagasi, snoobid!
Rubriigid: mängulust
Batman on kinni nabinud oma ühe põhilise vaenlase Jokeri ning toimetab ta kiirelt Arkhami hullumajja, kus hoitakse kõiki kurjategijaid, kellel kupli all kõik päris korras pole. Tegemist on sünge ja ranget režiimi nõudav kohaga, kus kõikjal on trellid ja tabad ning elektroonilised lukud. Kuid Batmanil on sünge eelaimus, et midagi on valesti ja tema kõhutunne ei valeta talle taaskord – Joker pääseb põgenema, lastes lahti kõik Arkhami elanikud. Veelgi hullem – Joker on kõik selle korraldanud, et tuua häving Gothami linnale … ja Batmanile.
Rocksteady teostatud ning Eidose avaldatud mäng “Batman: Arkham Asylum” toob Pimeduse Rüütli sõpradele aegade parima videomängu. Mängu, mida kõik fännid on pikkisilmi oodanud. Tundub, et Batmaniga on viimasel ajal imet tehtud – kui mõned aastad tagasi tundus, et Batman, kui superkangelane, on unustustehõlma vajumas, said Hollywoodi võlurid hakkama teosega, mis kõigi huulile taas selle keebis tegelase nime tõi. Tegu siis filmiga “Batman alustab”. Sellele järgnes üsna hiljuti veelgi parem film “Pimeduse rüütel”. Ning nüüd videomäng, mis on ületanud ka kõige pessimistlikuma mänguri ootused. Mitmekordselt.
Mängija kehastub Batmaniks (kelleks siis veel), kes peab tabama Jokeri ning panema lõpu tema märatsemisele. Kuid see pole lihtne ülesanne, kui sinu vastas on terve armee vange, kes annavad endast kõik, et Batman loojakarja saata. Seda enam, et kui nemad on varustatud tulirelvadega, pole Batmanil peale oma batarangi midagi. Muidugi, mängu käigus saab superkangelane enda käsutusse kokku tervelt kaheksa erinevat vidinat, mis kõik aitavad tal jõuda oma eesmärgini, kuid midagi tapvat pole ükski neist. Muide, Batman ju ei tapagi. Batman ei soovi langeda kurjategijate tasemele ja seega ta lihtsalt neutraliseerib nad. Seega on Batmanil vaid kiired rusikad ning geeniuse mõistus, mis aitavad ta ka kõige keerulisemast olukorrast välja.
Rusikavõitlus on selles mängus suurepärane. See on sujuv ning vaatemänguline. Batman suudab teha üllatavalt palju erinevaid lööke, kuigi mängija vajutab selleks vaid ühtainust nuppu. Muidugi saab teha ka mõned heited ja visked ning nende sooritamiseks on vaja näppida kahte nuppu. Korraga. Aga see pole keeruline. Ka vastase lööke saab tõrjuda ning taas on juures mitu mitu erinevat liigutust ja lööki, millega Batman oma vastastele palju valu põhjustab.
Kuid alati ei saa Batman toore jõga peale lennata. Kui ruum on täidetud seitsme kurikaelaga, kel käes automaadid, tuleb olla äärmiselt ettevaatlik, kuna Batman pole siiski kuulikindel ning piisab tõesti vähesest, et kangelane tinaplönnidest puretult maha langeks ning Jokerile palju lõbu pakuks. Kui vastas on relvaga mehed tuleb luurata, hiilida ning turnida lae all, et siis vastased kas vaikselt maha võtta või nad trossi abil lae alla riputada. Kuid ka nüüd tuleb olla ettevaatlik, kuna kohe peale ühe vastase vagaseks tegemist jooksevad kõik ülejäänud kohale, et näha, mida hirmsat on nende kamraadiga juhtunud. Selleks ajaks peab Batman ära kaduma ning plaanima juba uut rünnakut järgmise mehe vastu. Kui vastaseid piisavalt lollitada ja hirmutada, hakkavad nad kartma. On tähelepanelikumad ning patrullivad ringi kahekesi, harva ka lausa kolmekesi koos. Nii on neid raskem tabada. Kuid lõbus on vaadata, kuidas nad siis hirmununa iga heli peale suvalises suunas tule avavad, oma ette pobisevad või hirmunult Batmani peale karjuvad. Ja nii tuleb kõik ükshaaval maha võtta. Mis on muidugi äärmiselt nauditav ja piisava ajugümnastika tulemusel võib tulemus olla hiilgav, et ka mängija kõrval istuv isik vaataks kõike suu ammuli.
Lisaks tavalistele vangidele, kes Batmani tegemisi takistada püüavad, on mängus ka nii mõnigi Batmani põline vaenlane. Olgu siinkohal nimetatud Harley Quinn, Killer Croc ja Bane.
Mängus on 240 saladust, mis terve saare peale ära peidetud. Mõni lihtsama koha peal, mõni aga sellises kohas, et mängijal jääb tunne, et tegijad on temaga lolli nalja teinud ning tegelikult seda polegi seal olemas. Saladusteks on kas pisikesed küsimärgi-kujulised trofeed, skarabeuse kujuga kivikesed, millel krüpteeritud teade Arkhami hullumaja asutajalt Amadeus Arkhamilt, Mõistatuste mehe poolt jäetud vihjed, mille abil tuleb üles leida mõni pilt või ese. Veel on võimalik leida ka salvestusi Arkhami asukatega peetud kõnelustest.
Suureks abiks Batmanile on ka n.ö. detektiivi vaade, mis laseb tal näha läbi seinte, näitab ära, milline sein on nõrk, et see siis õhku lasta ja anda üldiselt informatsiooni, et oma rünnakud taktikaliselt hästi ära planeerida.
Mäng on igale Batmani-fännile piisavalt pikk, pakkudes üllatavalt laheda ning huvitava story. Rahulik mängija võib vabalt selle seltsis kokku kuni viisteist tundi kulutada. Kui mitte rohkem. Kuid kui põhilugu lõpuni mängitud saab kätt proovida ka n.n. väljakutsetes, kus mängija peab vastu astuma hordide viisi teda ründavatele kurikaeltele või siis nad võimalikult vaikselt ära koristada. Võimalus on ka aja peale vastaseid noppida, kus aega jääb järjest vähemaks, kuid iga teadvusetuks löödud tüüp annab lisasekundeid. Parimad tulemused on internetis reastatud aga edetabeliks ning nii on mängijatel olemas motivatsioon saada parimaks Batmaniks maailmas.
Pildilselt väga hea, suurepärase mängitavusega ning paeluva looga “Batman: Arkham Asylum” on maiuspala igale actionmängu sõbrale. Selleks ei pea olema Batmani fänn, et see meeldiks.
NB! Kes muretseb mängu PS3 konsoolile saab võimaluse PlayStation Networkist tasuta alla laadida lisapaketi, millega on võimalus Jokerina läbida põnevad väljakutsetasemed.
Rubriigid: Uncategorized
“Zombie mesinädalad”
Konsumi filmiriiul on pea ammendamatu säästu(saasta)filmide varamu. Kui ma täna sealt mööda jalutasin juhtusin nägema ühte huvitava kaanepildiga filmi, mis maksis vaid 25.90 ja ma panin selle korvi. Kuid kui ma juba seal olin siis ma hakkasin seda riiulit keerutama ja leidsin veel kolm huvitava kaanepildiga filmi. Selgus, et Konsumil on olnud kaubapäev. Kas see oli juhus või tegin ma alateadlikult nii, kuid kõik neli filmi osutusid õudusfilmideks. Koju jõudes asetasin ma kolm nendest riiulisse, ühe aga surasin DVD-mängijasse.
Danny ja Denise on värskelt abiellunud ning läinud nädalaks puhkama Denise onu villasse mere ääres, kus aga Dannyga juhtub mererannas õnnetus – täiesti võõras mees ilmub merest, kargab Dannyle kallale ning oksendab talle vere näkku, mille tulemusel Danny lämbub ja sureb. Arstidel ei õnnestu noormeest elustada ja kuulutavad ta juba surnuks, kui Danny seletamatul kombel ellu ärkab.
Kuid peagi tekib taimetoitlasest noormehel seletamatu lihahimu ning linnakeses hakkavad inimesed ära kaduma. Denise saab õige pea teada, et tema armastatud mees on elav surnu. Kuid suur armastus ning sõnad “hädas ja viletsuses, kuni surm meid lahutab” sunnivad naist oma mehega koos olema. Kuid mida teha, kui mehe lihahimu muutub kontrollimatuks?
Üllatavalt hea film oli. Tegelikult ikka päris hea. Üks mõnus indie-horror. See on film kõikumatust armastusest ja õudusest läbi veidra huumoriprisma. Ma poleks uskunudki, et Konsumis ka midagi nii head leidub. Tegelikult ka. Ma olen sellest filmist siiani rabatud. Kuigi kaameratöö pole mõnes kohas ideaalne ja pisidetailidega on siin-seal mööda pandud, ei häiri need kokkuvõttes kohe üldse.
PS! Filmi soundrack on väga-väga hea ja kõik lood sobivad sellesse filmi, kui münt WC-ukse mündikogujasse. Filmi viimane lugu “Stand by youre man” jäi terveks õhtuks kummitama.
