muti metroo

Ma ei ütleks, et otsus minna Rootsi kruiisile tuli mulle raskelt. Kui küsiti, kas tuled, vastasin ma jah. Mul polnud ju ühtegi põhjust, miks ma minema ei peaks. Hoopis olid põhjused, miks ma peaksin minema. Esiteks muidugi see, et kruiis oli täiesti tasuta, laevasõit, hommiku-õhtusöögid, ekskursioon giidi juhendamisel (kes muuseas hirmus lobamokk oli) mööda Stockholmi linna. Isegi mõned joogid olid tasuta. Ent peamiseks põhjuseks pean ma siiski seda, et miski ei hoidnud mind tagasi ka. Minu elu uus moto isegi sundis mind selleks. Elu mõtet pole, see kadus ära, on ainult sigavinge moto.

See oli siis üks laupäevane päev kui ma ärkasin oma suures voodis, kaaslaseks mõõdukas pohmell, ning avastasin, et täna ongi see mineku päev. Ajasin ennast siis voodist välja ja läksin, poolalasti nagu ma olin, rõdule suitsu tegema. Tänasin oma poheemlasest Jumalat, et ta rõdu lauale pooliku pudeli õlut oli jätnud, see päästis mind tõenäoliselt arvukatest kõhukrampidest veetsee põrandal.

Lasin tubakasuitsul oma kopsudesse tungida ja mõtlesin, mida reisile kaasa peaks võtma. Või kas üldse peaks? No kamm muidugi, siis veel hambahari ja -pasta ka. Mõned vahetusriided kindlasti. Suitsu, kohe mitu pakki. Ja raha.

Kustutasin lõppemas suitsu uputavasse tuhatoosi (küll oleks hea kui keegi seda teinekord tühjendaks) ja läksin pesema. Kui sain pestud, kustud, kammitud, ajasin riided selga, pakkisin koti ja lippasingi randevuupointi. Poole tee pealt võttis üks töökaaslane mu autole ja sõidutas kohale. Oi, jätsin vist mainimata, et seljakotti laadisin ka bussisõiduks piisavalt õlut ja ühe koguka viinapudeli.

Leidnud bussis omale koha ühe toreda töökaaslase kõrval kiskusime, veel enne kui buss hääled sisse sai, esimesed õllepurgid lahti. Ning sõit võis alata. Siinkohal ei laskuks ma mõtetu bussisõidu seletamisele. Ütlen vaid, et õlu sai Tallinna sadamasse jõudes otsa.

Kui tore, et Eesti toll laseb ni lihtsalt üle piiri. Ma näitasin tollitädile oma passi esimest lehekülge, kus kirjas mingi mikrotähtedega tekst, mida ma kunagi pole lugenud, too naeratas mulle ja ütles, et kõik on korras. Naeratasin vastu – mitte viisakusest, vaid mul oli tõsiselt hea meel kui rumal ta oli.

Pärast pikka jaltuskäiku plekk-koridoris jõudsin laeva. Mingi kloun seisis vastas. Ei noh, päris kloun kohe, punase nina ning suurte sussidega, suu kõrvuni peas. Tema ka naeratas mulle, mina talle ei naeratanud, ja ma läksin edasi.

Nii, kajut number 5523! Kus see olla võib, seisin ma viienda teki fuajees ning kratsisin kukalt. Seinal oli korrusteks eraldatud laevakaart, kus kirjas kõik baarid ja klubid ja poed….ja umbkaudselt ka kajutid. Kuigi iga kümne meetri tagant olid seintel samasugused kaardid, suutsin ma siiski 15 minutit oma kajutit taga otsida, käies viiendale tekile vist kolm ringi peale. Lõpuks ma selle siiski üles leidsin.

Olgu öeldud, et kajuti uksekaart on üks väga keeruline värk. Pistad kaardi sisse, ei juhtu midagi, tõmbad välja, näitab punast tuld ja uks lahti ei lähe. Nii ma seisin ja rapsisin seal mitu minutit, närvid jumala läbi, kui järsku hakkas ukselukul roheline tuli põlema (kusjuures ma ei teinud selleks midagi) ja lingile vajutades uks avanes. Kehitasin õlgu ja astusin sisse. Neljane kajut. Aknaga. Tore. Valisin omale voodi (valik käis televiisori asukoha järgi) ja seadsin ennast mugavalt sisse.

Alles pool tundi hiljem suvatsesid mu kajutikaaslased oma nägu näidata. Ma säästsin neid ukselukuga mässamisest – kuulnud ukse taga kobistamist avasin selle ise. Tuli väja, et nemad olid kajutit kõik see pool tundi taga otsinud. Nemad olid täiesti kained ja neil läks pool tundi; mina aga, kes oli juba seitse purki õlut sisse valanud ja mõnusa surina käes hõljus, ainult 15 minutit! Kus see loogika on? Igatahes lasin nad sisse, tutvustasin neile telekat ja laheda vaakumiga veetseepoti, ise aga läksin välja, kuuendale välitekile suitsu tegema.

Järgneb….(see saab ikka üks pikk lugu olema)