muti metroo

Jaa, see kabaree!

Istusime siis seal, jõime, puhusime mulle jne. kui viimaks bänd mängima hakkas. Ma jäin poole sõna pealt vait, kui kuulsin esimesi noote. Kuidagi tuttav lugu tundus. Kikitasin kõrvu. Kas ma kuulen viirastusi või on see päriselt nii? Bänd laval hakkas mängima Little Richardi lugu “Lucille”! No muidugi, bändi solisti, neisterahvas, esituses ei kõlanud see päris nii, nagu orginaals, ent hea oli siiski. Kahjuks istusin ma sellise koha peal (lavalt vaadates vasakul), et ma ei näinud lavale mitte midagi. Sest polnud alguses suurt midagi. Jõin, ajasin juttu ja nautisin muusikat. Kuid iga järgnev lugu oli eelmisest parem ning ma taipasin peagi, et tegemist on pesuehtsa rock`n`roll bändiga. Ok, ma liialdan, vahepeale tuli mõni kantri lugu ka , ent mõningate mööndustega võib sedagi kuulata!

Otsustasin oma kaaslased hüljata. Sõnasin, et ma lihtsalt pean seda bändi nägema ning liikusin saali keskele, kus oli nii mõnedki tühjad lauad. Platseerusin ühele, lavale suhteliselt lähedale, nõjatusin selja vastu tuge ja nautisin. Poleks uskunudki, et just siis, kui meie laeval oleme, on ühes meiega ka üks raju rock`n`roll bänd.

Bändi solistil polnud viga midagi. Ta oli küll hirmus pikk, aga seda kenamad jalad! Seljas punane, sätendavate litritega kleit,süsimustad juuksed valla. Nii ta seal laval kepsutas ja kepsutas. Bänd mängis Elvisest Orbisonini ning Nelssonist Cashini.

Ei tea, kaua ma seal istunud olin, “Mojitogi” oli kurvalt üksi jäänud, unustasin seda juua, olin nii süvenenud bändi tegemisse laval. Üks hea asi oli istuda saali keskel – seal tohtis suitsetada. Äärtes ja ülemisel korrusel seda ei tohtinud, ent keskel võis. Muidugi, see tundus veider, ent kui nii siis nii. Kindlasti olete kasvõi natukenegi kuulnud eelmisel nädalal alguse saanud skandaalist Tallinki laevadel suitsetamisest! Kõik lehed ju pasundasid sellest ja raadiouudistes räägiti ka. Jah, ütlen ausalt, et see suitsetamise kord laeva siseruumides oli veider – jah, seal olid küll eraldi kohad, kus võis suitsetada, kuid näiteks miks asus see selle saali puhul saali keskel, ning veel esimesel korrusel? Suits hõljus ju kõik üles, teisele korrale, kus siis tõenäoliselt soome pensokad köhivad ja kiruvad!

Aga mitte suitsetamisest laeval ei tahtnud ma rääkida.
Ühel hetkel puudutas keegi mind õlast. Rebisin silmad lavalt lahti ja vaatasin üles…..ning kahvatusin vist. Minu kõrval seisis Angelina Jolie blondist teisik, sigarett elegantselt sõrmede vahel ning naeratas võluvalt.

“May I ?” päris ta inglise keeles ja mina, kes ei saanud üllatusest sõnagi suust, noogutasin vaid.
Ja siis me hakkasime vestlema. Ega ma nüüd kõike ei mäletagi suurt sellest vestlusest, aga natuke ikka.
Tuli välja, et ta on rootslanna, nimeks Christina, ja käis Eestis, täpsemalt Tallinnas, samasugusel kruiisil, nagu mina olin Rootsi sõitmas. Küsisin, kuidas talle meie päälinn meeldis, ja ta ütles, et väga ilus ja kena, eriti vanalinn. Veel lisas, et eesti inimesed on väga toredad ja sõbralikud. Sellele ma vastasin loomulikult, et ta pole näinud eestlaste pahupoolt. Veel ütlesin, et mulle isiklikult see meie va päälinn ei meeldi ning küsimusele miks, vastasin, et see röövis minult kellegi väga kalli ja tähtsa inimese, mille peale ma kuulsin rohkem kui ühe lohutava sõna ja teenisin ära õrna silituse mööda käeselga.
Jutuks tuli ka käesolev bänd, kes laval parajasti rokkis Buddy Holly loo “You`re So Square” järgi. Selgus, et ka talle meeldib rock`n`roll, eelkõige muidugi “The King” himself. Lobisesime siis pisut Elvisest ja jutt läks kuidagi tema kutile, kes ka laevas viibis. Kas mina viisin jutu kuidagi selleni? Kui ma küsisin, et kus ta kutt parasjagu viibib, vastas ta, et kaheksandal tekil “Aluminiumi”- nimelises klubis, kus ta ühe laua taga magab. Tema kutt pidavat nii kreenis olema, et too ei ärka vist enne ommikut ülesse. Üks asi viis teiseni ning ühel hetkel leidsin ma end Christina kajutist.

Pole vist üleliigne, kui ma mainin, et too neiu oskas oma suuga ka muud teha, kui ainult rääkida ja raudselt, no kohe päris kindlasti, on ta Skandinaavia parim ratsutaja! Baltimaades on selleks üks teine neiu! (Jah, see oled sina!)

Peale rajut mürgeldamist kitsal kajutivoodil vedelesime niisama ja rääkisime tühja tähja. Christina ütles, et kui tema kutt peaks praegu sisse astuma siis ta lükkaks tolle ise kummuli. Njaa, ma mõtlesin, et ega mul kuhugi minna ka poleks, aknast välja ju ei roni, pagan, ainus võimalus oleks olnudki too silmini täis kutt põrandale magama panna. Rääkisime veel pisut ja siis ma sõnasin, et ma ei kavatsegi tema kutti siia ootama jääda ning hakkasin riidesse panema. Christina haaras mul käest, vaatas silma, nagu tahakas läbi mu peakolu vahtida, ning päris, et kas ma kunagi, näiteks mõne kuu pärast taas Rootsi tuleksin? Vastasin, et kui põhjust oleks, siis ikka. Neiu rebis mu voodile pikali tagasi ja vastas, endal kelmikas säde silmis, et ta annab mulle kohe ühe põhjuse ja tema meelad huuled liikusid üle mu keha allapoole ja allapoole ja………
Njah, viimaks ajasin end uuesti püsti, panin riidesse, soovisin rootsi neiule head ööd ja läksin. Ei mitte oma kajutisse, vaid “Aluminiumi”-nimelisse klubisse.
Kui kellelgi tekkis küsimus, et kas ma lähen siis tagasi Rootsi mõne kuu pärast siis vastan, eitavalt. Mul pole ju Christina tel. numbrit ega aadressigi. Ta unustas need anda. Kahjuks!
Järgneb……..:)