muti metroo

Presidendi pidulik vastuvõtt Eesti vabariigi sünnipäeval ehk rahvakeeli pingviinide paraad. Mina seda ei vaadanud. Miks ma pidanuksin? Arvan, et seda on igav vaadata. Mina küll ei suuda istuda paar tunnikest teleri ees ja jälgida, kuidas Eesti koorekiht presidenti kätleb. Presidendi kõnet vaatasin ja kuulasin küll, kuigi päris algusest ei näinud, esmaspäeval lugesin veel lehestki, sest kõne meeldis väga.

Aga väga paljudele, kohe väga-väga paljudele eestlastele näikse see huvi pakkuvat – lehed ju muudkui pasundavad ning lihtrahvas ahmib teavet sisse. Aga miks seda vaadatakse?

Ma tean, et suurem osa vaatab kriitilise pilguga riietust ja soenguid ja muidugi saab ka teada, kes kellega käib. Aga milleks? Ma ei saa aru, mis see teise inimese asi on, mis kellelgi seljas. Kui on mugav ja meeldib kandku pealegi. Ma pole kunagi võtnud arvesse teiste inimeste arvstusi minu riietuse kohta, ega arvustanud ka teisi. Kui olengi siis pigem imetlusest või vaimustusest, et oh, vaata mis tal seljas, või, kui lahe stiil.

Aga nagu näiteks Saagim (oli vist) sõnas Luisa Värgi riietuse kohta, et see olevat maani ulatuv kootud sokk….!!! Ausalt, Saagim vaadaku enne ise peeglisse ja siis tulgu arvustama. Ja õigu poolest – mis ütleja see Saagim on? Seltskonnamoor, kes enda tegeliku mina paari sentimeetri paksuse krohvikihi alla ära peitnud. Ja sääraseid ütlejaid on teisigi. Riietusstiil kui selline on täiesti isiklik asi ja pole vaja teistel mögiseda. Puha õelust ja kadedust täis on kõik need arvustused presidenti vastuvõtu kohta. Eestlased jäävad eestlasteks ning ei lähe täide see ütlus, et “…saame suureks vaimult!”

Mina olen rääkinud!

Selline see Eesti politsei on. Kui aeti autoga alla too abipolitseinik siis pasundasi kõik lehed politsei pressiesindaja käsul, et tegu on jõhkra kuriteoga. Kiirelt selgus ka auto number, mis kuriteo paigalt minema kihutas ja sellele kohe, et kurjategijaks oli Lõuna Prefektuuri kriminaaluurija. Ning hoobilt hakati kuritegu menetlema kui liiklusõnnetust! Politeinik pidi olema ju täitsa aus amet, nagu reklaam väidab, aga võta näpust…

Ma just sain terrve teksti valmis ja siis vajutasin kogemata mingit klahvi, mis jäigi minu jaoks saladuseks, millega kogu jutu ära kustutasin. Nüüd siis uuesti!

Nädalavahetus möödus üsna kultuurselt ja seda iseenesest. Reedel, peale tööd, suundusime (mina, Riin, Urmas, Erkki, Evert, Rain) kõik ühiselt teatrisse ja Vändra Tungla üleandmist vaatama. Noh, seda viimast vaatasime küll ainult mina ja Riin, sest ülejäänud leidsid, et nad pole piisavalt viisakalt riides. Näident oli hea, kuid venis lõpus pikale ja hakkas end kordama. Tubli neli! Peale teatrielamust suundusime Kossu Erkki sünnipäeva tähistama, kuid kuna see asutus oma uksed südaööl sulgeb pidime edasi minema Paukasse (oeh!), kus jõime end kultuurselt täis. Kes vähem, kes rohkem!

Laupäeva hommikul siis põrutasime Pärnusse paraadile. Või vähemalt need, kes end eelmisel ööl vähem purju jõi, ehk siis mina, Riin, Urmas ja Evert. Ma ei tea, kas ma lootsin paraadist rohkem või midagist, kuid minu jaoks jäi magedaks. Võibolla televusserist võis päris vahva vaadata olla, kuid kohapeal jäi lahjaks. Äkki seetõttu, et ma ühe koha pealt olin sunnitud seda vaatama. Peale paraadi uudistasin haubitsaid ja “Admiral Pitkat” mille pardale ei hakanud minema, kuna järjekord oli kole pikk. Õhtu jätkus aga “Club Villus”. Traditsioonilselt. Ainsaks erandiks, ja hirmus häirivaks sealjuures, sai m ingi vant, kes end Erkkiga kaasa oli vedanud. Huvitav küll kuidas Erkki teda kuradile ei suutnud saata? Igatahes oli see tüüp, kelle nimi oli erinevatel ajahetkedel küll Lembit, Mart ja Rait (see viimane oli tema õige nimi), lärmaks, uhkeldav ja “tarkpea”. Tema tarkus aga tilkus igast august läbi. Näiteks kasvõi selleläbi, kus ta viirpapagoide kohta teaduslikku juttu ajas, kuid iga faktiga mööda pani. Ma siis mugistasin naerda ja rääkisin talle pärast, kuidas asi tegelikult on. Ja mulle tundus, et mida rohkem ta purju jäi, seda rohkem ta häbi oma mula pärast tundis. Kuidas me ka ei püüdnud, lahti me sellest tüütusest ei saanud, kuniks tuli Janno ja meid päästis.

Pühapäev algas kirikuga. Mina ja Erkki pidime seal muusikalise kollektiiviga esinema ja minu nägemistmööda tuli kõik väga hästi välja (kui kirikuõpetaja ülipikk kõne välja arvata). Alguses ma ka kartsin, et välk mu maha lööb kui üle kirikuläve astun. Seepärast olin ka äärmiselt ettevaatlik, kuid kuna midagi ei juhutunud, sain oma loomupärase musta huumori tagasi ja ärritasin sellega padu-usklike vanamemmesid, kes minu taga istusid.

Ja õhtu oli kodune.

Oscareid ma aga ei näinudki, kuna Eesti telekanalid seda üle ei kandnud ja Pro7-et mul pole. On küll igasugu muid kanaleid, kuid mitte seda.

Jah, viimased päikselised päevad on toonud minusse mingisuguse ärevuse. Ma lausa tunnen, kuidas need ärevusemullid mööda mu veresooni  ringlevad. Tööl olles, pausi ajal, istun väljas, lasen päiksele end paitada ja õrnal, ent siiski veel jahedal, tuuleiilil oma juukseid sasida. Siis sulen silmad ja unistan, et mätas ka juba kuiv oleks. Rrrrrrrrrrrr, külmavärinad tulevad peale, kui sellele mõnusale ajale mõtlen.

Selle tundega olen tagasi saanud oma elavuse, soov minna kuhugi – ükstakuramusekõik, kuhu – annab end iga päevaga aina rohkem tunda. Matkata, telkida, olla looduses koos sõpradega – ürginstinkt mu sees ütleb, et see pole enam kaugel, kuigi mõistusega võttes tean, et see on ikka päris kaugel. Lihtsalt ilm viskab vingerpussi ja tekitab minus sellise tunde.

Mis siis vahepeal sündinud?

Suurt ei midagi, tegelikult. Töö ja töö, kodus olles kas kirjutan või … kirjutan. Olen mõelnud, et peaks telekat ka vaatama, taevakanalitelt sporti ja muud säärast, aga pole leidnud endas seda suurt kihku. Sõrmeotsad ikka sügelevad arvuti klaviatuuri järele.

Nädalavahetustel ikka pidu ja pillerkaar, kuigi pean mainima, et viimase nädalavahetuse suutsin ikka väga magedalt võtta. Paar õlut ja kõik. Vähemalt ei pidanud Paukasse minema – selle viimase vastu on mul lausa lööve tekkinud. Niipea, kui keegi ütleb nime “Pauka” hakkan ma kohe kõõksuma, lähen näost roheliseks ning pea hakkab ringi käima. Lisaks kõigele tekivad inetud laigud kõikjale mu kehale.

Laupäeval sai taas linnas käidud. Tegelik plaan oli osta oma lindudele varustust – söök, vitamiinid, puuriliiv, mõni uus vidin või lelu, aga…Loomapoes hakkasin muidki loomi uurima ning…ei pea olema Nero Wolf, et mõista, et ma armusin kellesegi ära. Seekordseteks lemmikuteks said hamstrid. No ma ei saanud kohe. Nad olid seal puuris ja…üks seisis püsti ja vaatas oma suuuuuuurte, kilavate silmadega mulle otsa ja ausalt, ma kuuslin, kuidas ta sosistas: “Osta mind ära! Päästa mind siit!” Tema oli muidugi kindel ost, lasin Riinul veel ühe välja valida, otsisin sobiva hinna ja suurusega puuri ning hakkasin ostma. Kogu värk – hamstrid, puur ning kogu vajaminev varustus neile – läks maksma üle 700 krooni. Aga ma olin õnnelik.

Nüüd nad elavad minu juures – Vuska ja Vääksu, kaks pisikest hamstrit. Sõbralikud loomad on. Ja hästi uudishimulikud. Neile meeldib mööda kätt joosta ja kraevahele pugeda. Samuti meeldib neile minu juukseid närida, mille ma olen neile muidugi ära keelanud, kuid nad on nii üleannetud ja energilised!

Vuska     Vääksu

Riinule ütlesin, et ta mind nüüd kuni suve lõpuni loomapoest eemale hoiaks. Aga ta ei saa, kuna ma pean oma hoolealustele ka varutsut muretsema ja ma ei välista, ega ka ütle kindlalt, et ma mõne muu lemmiku veel ostan. Loodan pigem, et mitte!

Kevad tuleb mühinal!

…kiviperseid!

Lõin oma blogi lahti ning uurisin siis jälle pisut statistikat ja pidin toolilt maha kukkuma ja naeru kätte ära lämbuma, kuna nägin, milliste otsingusõnadega on minu blogisse jõutud.

Kiviperse!

Selline otsingusõna oligi!

Ja siis veel Vändra Avelit kuuel korral ja pokkeri kohta kõikvõimalikes versioonides; siis veel viskit, viskit,viskit ja muigama pani ka selline otsingusõna nagu “Anni Arendi”.” Hm, müstika!

Kõik algas sellega, et ma magasin osavalt sisse ja sain tööl pilgete osaliseks. Muidugi lasin ma selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja, nagu mul kombeks on saanud.

Tunnike tööd teinud, või õigemini lihtsalt seisnud ja koormarihma otsa peos hoidnud, hüppas ligi ülemus ja küsis kurjal toonil, miks ma reedel tööd ei teinud. Ma muidugi küsisin, et mis mõttes nagu ei teinud. Vastasin, et lõpetasin reedel viisteist enne viite ja hakkasin koristama. Ülemus läks ära. Sain vaid kümme minutit rahulikult koormarihma otsa hoida, kui see emane jälle kohale jooksis ja päris, et miks siis naistel midagi ääristada pole. Külma närvi säilitades vastasin, et ta ise käskis mul lõigata hoopis seda ja seda ja seda ja siis veel kaks ja pool tundi koristada, et tänasele koormale ruumi teha. Lõpetuseks lisasin, et mul on kõik vihikusse üles kirjutatud ja ma võin seda tõestada. Peale seda ei rääkinud ülemus minuga kuni õhtuni.

Peale lõunat aga avastasin, et olen teinud kohutava vea. Tellimus näeb ette et nii valgeid, siniseid kui ka pruune vaipu mõõduga 160 korda 230 peab olema igat värvi 56 tükki. Siniseid oli, pruune oli ka valgeid alles hakkasin lõikama, ent need sinised ja pruunid polnud mitte 230 vaid 240. Miks ma nii olin lõiganud? Ei tea siiani.

Kandsin näpukast ette. Paanika laastas meie ridasid. Muidugi vahtis kogu meeskond mind mõrvarlikul pilgul terve päeva. Mina, mulle omase positiivsusega, püüdsin neile positiivset poolt näidata. Esiteks on hea, et tellimus veel välja pole läinud ning me saame seda parandada. Kollektiivile ei meeldinud sõna “me”. Teiseks on hea, et kümme sentimeetrit rohkem on – saab ju maha lõigata. See ei muutnud kedagi rõõmsamaks. Ja kolmandaks (seda ma ütlesin juba kiusuga) on kümme sentimeetrit lühemad vaibad õhemad ja mahuvad ilusti kilekotti ära!   Peale seda ei rääkinud enam keegi minuga. Ma küll hüüdsin järgi, et me kõik teeme vigu, aga keegi ei kuulanud mind enam.

Noh, plaanisin siis õhtul kauemaks jääda, et kõigil 112 vaibal kümme senti maha võtta. Õnneks sain pruunidega juba enne viite hakkama ja jäin siis koos paarimehega peale viite neid siniseid lõikama. Lõiganud kuus sinist ära mõtlesin, et mõõdan need lõigatud sinised igaks juhuks üle, et kas ikka on. Oli! tervelt kümme sentimeetrit lühemad kui peaks. Oi kuidas ma kirusin ja vandusin, sest selgus, et need sinised olid tegelikult õiges mõõdus!

Sitt päev see esmaspäev ja see veel kestab….Ma parem välja ei lähe täna.

Pole pikalt midagi kirjutanud. Pole lihtsalt mõelnud, vaid lihtsalt olnud oma pesas. Tegelikult on mõndagi toimunud. Näiteks reedel käisime Kossus. Jõime õlut. Ja siis see juhtus. Ma ei tea täpselt kui mitu õlut ma joonud olin, kuid läksin siis ühel hetkel uut õlut tellima. Ja seal nad seisid, kaks tüüpi, ning lobisesid. Esimene neist kavatses tellida, teine seisis lihtsalt oma pitisga, mis Jäägermeistrit täis, ning püüdis seda juua, kuid jututeema oli liigpõnev, et too ürdijook oma kõrist alla kummutada. Aga mina tahtsin õlut ning tasapisi muutusin kärsituks. Tean, et teinekord pole mu ülbusel piire. Seepärast läksin siis ja võtsin sellelt tüübilt tema pitsi käest ja jõin ise kähku ära. Oleks te selle tüübi nägu näinud. Ma ei tea, mis tema peas toimus, kuid lause, mille ta kokutades üle huulte valas võib mõndagi öelda. Ta ütles: “Möh?”

Mina patsutasin teda sõbralikult õlale ja ütlesin, et ostan talle kohe uue, niipea, kui tema sõber lõpetab lobisemise ning tellib oma joogid. Nelja sekundi pärast sain minagi oma tellimuse esitatud. Endiselt löödud, üllatunud ja imestunud ilmega tüüp sai oma Jäägermeistri ning kõik olid õnnelikud edasi. Kuid see Jäägermeistri joomine oli viga, sest peale seda ma jõin veel õlut peale ja hommikul leidsin end wc potti kallistamas. Meenutades, siis viimati juhtus nii….eeee……..umbes eelmise aasta mais. Võiks öelda, et lausa värskendav oli niimoodi wc potti joota!

Laupäeva õhtul juba pidasime Laura sünnipäeva, mis tipnes Paukalaksuga. Suutsin hoida end enam-vähem kainena ja seepärast see Pauka-värk mulle eriti ei istunud. Joobarid kõikjal jauramas. Ometi suutsin vastu pidada 3-4 tundi, et siis väsinuna koju tagasi pöörduda. Hea, et Riin ära väsis. Magama minnes ta nii väsinud polnudki!

Ja pühapäev möödus siis koduselt. Käisin poes ja ostsin külmiku toidukraami täis. Ka sõbrapäevanänni sai muretsetud. Homme jälle tööle!

Head ööd!

Kõikjal jahutakse Eurovisioonist. Ei teagi, millal viimati selle üle vaieldi nii ägedalt. Ühed kiidavad, teised laidavad.

Vaatasin ka sõprade seltskonnas istudes ja õlut libistades selle vooru ära, meeldis Iiris Vesik. Tõesti meeldis. Selline teistsugune. Kiire ja adrenaliini täis meloodia ja selle tüdruku hääl, see on see, mis loo eriliseks teeb. Kujutage nüüd ette, et seda laulab mõni Ilus Maarja või Koikson või hoopis Ines! Kohutav! See just oli Iirise lugu. Ja rahvale tegelikult meeldis.

Kuid mitmetes Eestimaa soppides istusid inimesed, kes siiski hääletasid Kreiside poolt. Ja seda kolmel põhjusel. Ühed olid need irvhambad, kes leiavad, et Eurovisioon on tobe ja nõme ja…..tegelikult enamus neist nii ei leia, kuid see arvamus on viimastel aastatel ju populaarne ja populaarne olla on…….populaarne? Seepärast siis saata ka üks tobe ja nõme lugu edasi.

Teine sort olid need, kellele see laul tõesti  meeldis! (?) Tegelikult on kahju sellistest inimestest. Selles laulus pole ju midagi. Popsüldina see muidugi kõlbab nagu lusikas hambaauku, ent eruoloona on kaheldav. Aga mõnele siiski meeldis ja üldsielt ta kuulabki säärast rämpsu (Meie Mees, Hellad Velled jne.)

Kolmanda grupi moodustavad inimesed, kes on pöörased Kreisiraadio fännid. Ma ei pane neile seda pahaks. Kreisiraadio on hea ja mullegi nad meeldivad. Kuid iga linnuke peaks jääma oma terade juurde. Vot, ja need Kreisifännid, nemad hääletasidki Kreisiraadio poolt, mitte laulu poolt. Laulu nad tegelikult üldse ei kuulanudki, vaid jälgisid kolme mehe veiderdamist laval. Üks selline istus tol laupäeva õhtul ka minu juures ja kui hääletamiseks läks teatas valjul häälel, et tema hääletab “Leto sveti” poolt. Ma küsisin siis, et miks? Ja vastus polnud üldse üllatav. “Aga nad on ju nii lahedad seal laval!” 

Kahju muidugi, et nii läks, ent mis sest enam. Muuta ei saa midagi. Või siiski? Kas diskvalifitseerida ka valitud eurolugu saab? Sest räägitakse, et tegu olla ju ETV kohutava promotööna, kusjuures ühtki teist eurolugu ei reklaamitud nii palju, kui üldse.

Ja kahju ka sellest, et Kreisiraadio mehed nii libedale teele, kui seda on Eurovisioon, läksid. Kahju, kahju! Täielik ämber!

Peaksin vist mainima, et veidral kombel oli möödunud nädalavahetus üle terve Eesti vägivaldne, küll tapeti ja peksti ja….kohutav, eksole. Aga ega meie väike Vändragi sellest puutumata jäänud.

Ühel jahedal veebruarikuu esimestest õhtutest istus seltskond väljas pinkidel ja tarvitas alkoholi. Tuli veel üks noormees (nimetame ta siinkohal T.). Tahtis ka istuda, ent kohta polnud. Seepärast hakkas ta kurjalt klähvima ühe noorema mehega, kes ei soovinud loovutada oma sooja kohta. Selle tulemusel haaras T. ei tea kust auto velje võtme(see ristikujuline) ja virutas sellega nooremale mehele vastu kaalikat ja jalgadesse. Kaklus lõpetati kiirkorras kainemate joobarite poolt.

Mõni tund hiljem sattus see sama T. kaklusse noormehega Ti. kes lihtsalt leidis alkouimas lahe klähvida olevat. T.-le see muidugi ei meeldinud, mispärast ta rusikaga Ti. nägu mitmel korral karmilt paitas. Olgu siinkohal öeldud, et Ti. parem näopool ei vasta kohe üldse enam vasakule näopoolele. See on suurem ja ümaram ja kahtlaselt lillaka tooniga. See paitamine ei mahtunud aga hinge M.-le kes haaras T. pea oma suurte käte vahele ja tagus seda kolmel korral põlvega. Et sellest veel väheks jäi otsustas kodanik A. suure värvipurgiga kodanik T. autot visata. Kust see värvipurk keset tänavat välja ilmus jääbki arusaamatuks. Õnneks/kahjuks värvipurk ei avanenud kokkupõrkel auto esiosaga, ent mõned lohud ja värvikriimustused tekitas ikka. Seepeale ähvardas kodanik T. kodanik A.-d kättemaksuga ja lubas kampa võtta kodanik A.D.

Kodanik A.D. oli aga samal ajal Jaani Trahtris ning õiendas arveid trahtri omaniku, kodanik J.-ga. Muidugi leppisid need kaks lõpuks ära ja uus hommik, verisem kui eelmine, sai alata.

 Kui vägivaldne võib öö olla!

Ei, ei, juttu ei tule pudelitaarast ega vanade eestlaste jumalast. Juttu tuleb viirpapagoist.

Just, just! Sai siis eile säärane käik tehtud, et ostsin veel ühe papagoi. Kokku neid nüüd neli. Ja mida rohkem neid on seda lahedamad nad välja näevad. Neid on lihtsalt tore ja rahustav vaadata.

Uus papagoi pole selline, nagu poest ostetud närvilised linnukesed. Tema on hästi rahulik ja tegus. Ostetud ta ühelt papagoikasvatajalt, kellel neid kokku üheksa oli. Mina sain ühe kollase isase omanikuks.

Taara on sõbralik. Pistad käe puuri, tuleb sõrmele. Ajad temaga siis juttu või sügad teda kõhu alt, asetan ta õlale ja, istudes ise arvuti taga ja kirjutades, vahib tema uudistavalt ringi, näkisb minu kõrva või kudrutab tasa. Laulu ja sidistamist on mul korteris nüüd veelgi rohkem.