muti metroo

Juhtus mul täna säärane lugu, et läksin lõuna ajal poodi saiakesi ostma. See on selline pisike pood, mis püstitatud aga strateegiliselt kavala koha peale – poe lähedal asuvad kaks suuremat firmat, mille töötajad siis lõuna ajal saiakesi ja salatit käivad ostmas. Juhtub ka, et sinna satuvad mõned pensionärid. Miks nad sinna lõuna  ajal, mitte hommikul, satuvad jääb minule arusaamatuks.

Igatahes, kui ma poodi jõudsin, seisid mu ees kaks pensionäri, üks tegeles just ostlemisega. Kummaline on see, et ta oli ostnud leiba, vorstijupi ja küpsist ja …. minule üllatuseks, kui müüa oli nõudnud teatava summa raha, hakkas too memmeke mööda poodi jalutama ja uusi asju korvi laduma! Vaatasin pealt ja imestasin. Vaikselt hakkas vererõhk tõusma. Õnneks sai komejant minutipärast otsa ja memmeke hakkas seal samas, leti kõrval, oma tavaari kotti laduma. Järg oli teise pensionäri käes.

Too asetas oma korvi letile, ootas, kuniks müüja kõik kokku loeb, arve esitab, ja hakkas siis sama moodi mööda poodi tatsuma ja kaupa juurde valima. Et nagu, mis mõttes? See ei tundunud enam sugugi naljakas ja korts mu silmevahele sai sügav.

Lõpetuseks nõutas ta müüjalt kaht saiakest. Kusjuures too esimene mutike oli just oma toidukauba kotti ladunud ning valmistus lahkuma. Kui ta aga kuulis, et temast järgmine pensionär ostsis  saiakesi, memm peatus ja … üllatus-üllatus… too muld trügis vahele ja nõutas ka omale saiakesi!

Ma ei öelnud midagi, vaid mängisin peas läbi stseeni, kus ma toda memmekest õpetan, kuidas poejärjekorras käituda. Õpetus nägi väga vägivaldne välja ja sellest ma ei räägiks. Äkki loeb mu postitust mõni õrnahingeline maailmapäästja.

Igatahes pidanuks ta minema uuesti järjekorra lõppu ning ootama taas oma korda. Et aga minu seljataha oli juba veel kaks inimest seisma jäänud, otsustas too vahele trügida.

Aga proovi sa mõnikord poejärjekorras mõnele memmele vahele trügida! Sind sõimatakse täis, loetakse moraali ja lõpetuseks öeldakse kulunud lause: “Noorus on hukas!”

Hukas my ass!

Mõned päevad tagasi sattusin ma olukorda, mis näis väljapääsmatu. Ragistasin siis ajusid ja leidsin kõige lihtsama lahenduse.

Nimelt tuleb suvel firmareis Minskisse, kestab neli päeva. Kõik rahad (v.a. siis sinna- ja tagasisõiduraha) tuleb ise maksta. Summa pole suur, küündib sinna kolme tuhandeni (koos rahaga, mida plaanid lihtsalt tuulde visata). Nii, midagi kindlat ei öelnud, kuid kuna sellel suvel ähvardab rahakott pidurdamatult raha oksendama hakata (mis sisse läheb tuleb kohe välja kah!) siis mõlgutasin mõtteid ära ütlemisest.

Siis aga selgus veel, et muusikaline kollektiiv, milles ma käsi olen, plaanib ka nelja päevast reisi. Küll Soome ja odavamalt, kuid ikkagi, mõlemat ma ei suuda. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma ütlen ära, et ma Soome ei lähe, siis saavad teised lauljad, kellest mõned minuga ühes kohas töötavad, kindlasti pahaseks. Sest siis ma läheks ju Minski-reisile, kuhu nemad ka lähevad. Aga kui ma ütleks Minskireisist ära, ja läheks Soome (mis saab toimuma kuu varem) siis saaks pahaseks ülemus, kellelt ma peaksin kaks vaba päeva küsima ja selgitama, et lähen sõidan Soome.

“Ahaa, ütled, et Minskisse ei tule, et raha plaanitud mujale paigutada, ise lähed Soome!”

Muidugi, tegelikult oleks mul täiesti suva, mida üks või teine sellest kõigest arvaks või kui pahaseks saaks, aga….suveks on palju plaanitud ja raha läheb ka sinna, mida pole plaanitud, kuid ikkagi juhtub. Seega jõudsin kiirele otsusele, et ma ei lähe kummalegi reisile. Pahaseks saavad muidugi mõlemad pooled, ent küll nad üle saavad. Ja ükski üritus pole ilma minuti toimumata jäänud.

Nüüd tean, et järgmiseks suveks ma nii palju ei plaani. Ja palun, need plaanivälised suurüritused püüdke jätta järgminekord talve kuudele. Siin pean silmas Urmast-Annit, oma täditütart ja……. (saladus    ).