muti metroo

Kohe näha, et kevad!

Reede hommikul avastasin ärgates, et kurk on haige ja üldse on kuidagi loid olla. Tööle läksin ikkagi….kus pidasin vastu kaks tundi. Lippasin siis kohvipausi ajal arsti juurde, et too mulle mõned antibiootikumid nädalavahetuseks välja kirjutaks, et ma esmaspäeval taas korras oleks. Arst pakkus välja, et ta neid samuseid antisid mulle ei kirjuta ja paneb mu lihtsalt sinisele lehele. Mis mõttes? Keeldusin sinisest lehest ja nõudsin antisid. Arst aga, surudes noa mu kõrile, kui piltlikult väljenduda, keeldus mulle antisid kirjutamast ja määras sinise lehe.

Nüüd on tuline kurk läinud. On ainult köha. Ja meeletu nohu. Isegi seda postitust kirjutan läbi pisarate. Mitte et mul valus oleks, aga lihtsalt vesi on silmades.

Nüüd ma siis istun kodus, ümbritsetuna rohelisest toast, mille seintel on sinised laigud, maas sinine vaip. Linnud lendavad mu pea kohal ja närilised krabistavad kapiäärel. Looduslaps, ütles mu tädi ja naeratas oma murenevat naeratust!

Aga midagi on muutunud ka. Aeg-ajalt mul tulevad sellised kreisid ideed, mis nõuavad kohest täitmist. Mitte keegi ei suuda mu meelt siis muuta. Ja nüüd ongi nii, et mu juuksed on sinised!

Ja see on sigalahe!

Nädalavahetusel sain omale kauaoodatud filmi “Visa hing 4″. Olen selle filmisarja andunud fänn. Esimene osa on mul peas ja ma vaatan seda ikka ja jälle. Teine osa on ka enam-vähem peas, kolmandat peab veel mõnikümend korda vaatama. Eile õhtul-öösel vaatasin siis neljandat oma kolm korda järjest. Bruce – McLane on ikka tasemel. Ehk saab ta ka USA presidendiks? (kandidaat John McCane, pane täht “l” vahele ja voila )

Tänu Eskole on mul nüüd sarja “Heroes” kaks hooaega plaatidel ja kuna mul varem polnud aega neid vaadata, siis nüüd on seda aega liiga palju. Ja kui need on vaadatud, mis ei saa juhtuma küll täna, võtan ette Vene klassikasse kuuluva sarja “Seitseteist kevadist hetke”, mille ostsin eelmisel nädalal. Kes ei tea, siis sari räägib Vene spioonist Stirlizist, kes tegutses Teise Ilmasõja aegu.