Rubriigid: Uncategorized
Herzi malbe nõudmise peale kirjutaksin üles paar veidrat fakti enese kohta. Pigem on need minu kiiksud, milleta mina olla ei saa, kuid teistele imelikud, kohati naljakadki, võivad tunduda.
1. Olen täielik ajalise täpsuse friik.
Ma vihkan kui inimene hilineb. Ma hakkan tööle kõige kõrgematel tuuridel, turtsun ja torisen. Muidugi laheneb kõik hästi, kui inimesel on mõistetav vabandus hilinemiseks, ikka juhtub, kuid keerutamine teemal “ma ei saanud tulla, ma pidin selle hea laulu lõpuni kuulama” või “me tegin kiirelt endale süüa ja parkisin kõhu täis” on hale ja teeb olukorra hullemaks. Selle viimase vabanduse puhul on täiesti normaalne helistada ja öleda, et ma söön ka veel kiirelt. Lühidalt – mulle ei meeldi kellegi järgi ootamine.
2. Minu näolihased ei allu mulle.
On hetki, kus minu silm, kulm või suunurk hakkab tõmblema ning võbelema ja ma ei saa sinna midagi teha. Olen abitus olukorras. Olen aru saanud, et teistele inimestele jääb see enamus juhtudel märkamatuks. Kuid veider on ikkagi.
3. Minu külmutuskapis on alkoholi rohkem kui sööki.
Näiteks eile õhtune külmkapi kontroll tuvastas järgmist – sügavkülmas: külmutatud liha, pakk pelmeene ja poolteist liitrit viina; tavakülmas: pisut vorsti, piim, juust, üks muna (?), ja neli pudelit õlut, kaks siidrit, poolik pudel veini, pool Metaxat, terve pudel piparmüni likööri ja pool pudelit Vana Tallinnat.
4. Ebausk on kohutav ja eneselegi häiriv.
Ma olen koledal kombel ebausklik. Must kass üle tee ja mina juba sülitan valimatult. Kanalistasioonikaevude luugid tänaval on nuhtluseks ja ma hüppan, keerutan ning tantsin ümber nende. Niisamuti on nuhtluseks reede 13, kus minu tähelepanu ümbritseva suhtes on teravdatud (mõni ei suuda ehk uskuda, et minu niigi terav tähelepanu ümbritseva suhtes võiks veelgi teravam olla).
5. Terav tähelepanu ümbritseva suhtes.
Tänaval jalutades näen ma kõike. Ma näen, mis värvi on selle mehe rahakott, kes just hetk tagasi kolm viiesajalist sealt välja võttis, ma tean ka millises taskus tal see rahakott käib. Samal ajal märkan ma, et minust paremal kõndiv naisterahvas on hädas oma soenguga seda pidevalt sättides ja tuule eest kaitstes, naisel on punakaspruun õlakott, millest turritab välja Prisma kilekoti ots. Veel kuulen ma enda taga samme, mis sammude raskuse järgi kuuluvad meesterahvale. Sammude harva tiheduse tõttu on tõenäoliselt tegemist suurt kasvu meesterahvaga ja ma kuulen ka, kuidas ta ägedalt kellegagi telefoniteel räägib, arutades seda, kui lahe õhtu neil eile kusagil pubis ikka oli. Veel panen ma tähele, et minu ees kõndival lapsel, kes koos sõbraga jäätist lipsivad (ja paberid visati esimese põõsa alla ja need olid mingid Balbiino topsijäätise paberid), pudises taskust välja kaks viiekroonist. Tema seda kahjuks tähele ei pane, küll aga märkab seda peale minu veel vasakult lähenev teismeline, kel kõrvaklapid peas, roheline soni viltu pähe tõmmatud ja ketsipaelad vallatult hüplemas. Ausalt öeldes on seda kõike teinekord liiga palju ja ma väsin kiirelt, muutun isegi pisut pahuraks. Kuid ma ei saa sinna midagi teha. Ma ei suuda ennast välja lülitada.
6. Asjade paigutus kodus.
Kunagi ma ladusin kõik oma raamatud tähestiku järgi riiulisse, ent kuna see nii inetu välja nägi ( lühemad raamatud kõrgemate vahel), reastasin ma need ümber värvide järgi, kuid seegi tulemus polnud rahuldav. Nüüd on nii, et ülemisel riiulil on ilukirjandus, alumisel teatmeteosed, kõik raamatud pikkuse järgi reastatud. Ka oma uhke DVD kollektsiooni reastasin ma kunagi tähestiku järgi üles. Nüüd on nii, et on uuemeta filmide riiul ja vanemate filmide riiulid. Kuid ma muudan filmide astetust pidevalt. Ühesõnaga peab valitsema mingi kord.
Kindlasti on mul neid kiikse veel, kuid kõik ei kargagi kohe pähe ja enamus neist on nii tavalised minu jaoks, et ma ei saa ise arugi, kui veidralt ma tegelikult käitun. Kuid kui mulle nüüd mingi kiiks meeldib, eks ma annan jälle teada. Eksole, Herz?
Rubriigid: Uncategorized
Istusime kõik Janno juures ja vaatasime Eurovisiooni. Õlled olid ka. Ja kangemat kraami ka. Osad istusid elutoas, teised aga köögis. Köögist nägi telekat väga hästi. Ega pidu väga hulluks kätte ei läinud, kõik lood nägime ära ja punkti andmise ka. Isegi mina ja Erkki andsime oma hääled ära ja täna oleme hääletud. Meie hääl läks Norrale. Kes kokkuvõttes ka mäekõrguselt võitis.
Aga kogu õhtu tähelepanu keskpunktis oli tegelikult kass. Janno võttis kassi. Pisikene, süsimust, suurte silmadega kass. Kuigi ta magas suurema osa köögis tugitoolil käisid kõik teda pidevalt vaatamas. Kassile sai ka ühiselt nimi pandud. Kuna see on Janno kass, sai ta ühe kuulsa väejuhi ja riigipea nime. 
Täna vaatab Riin Eurovisiooni kordust, kuna eile õhtul ei saanud ta ühtegi lugu korralikult vaadata. Nigeeria öö muudkui lobises ja lobises ja Riinu õuduseks hakkas lõpus ka laulma (kui seda laumiseks sai nimetada).
Rubriigid: mängulust
Nagu “Call of Duty” mänguseeria enne neljandat osa, paigutub seegi osa, järjega juba viies , Teise Maailmasõtta. Mängija kehastub reamees Milleriks, kes koos kamraadidega saadetakse Vaikse ookeani saarele jaapanlastega madistama.
Pilt on ilus – puud, põõsad, rohi, vesi, kõik see näeb teleekraanil kaunis välja. Vihaseks teevad vastased, kes ennast puude otsas või kõrges rohus peidavad, järsku välja hüppavad ja siis, karjudes “kamikaze!”, sulle kallale tormavad. 
Mõned levelid hiljem kehastub mängija aga vene sõduriks, Vassiliks, kes Stalingradis lõksus on. Koos ühe vana ja karastunud sõduriga hakatakse Stalingradi vabastama. Purustatud linn vihmajärgses öös näeb väga ilus välja. Märg asfalt ja märjad kiviseinad – neist lausa õhkub niiskust.
Ja siis läheb mäng edasi ning mängija jääbki pendeldama kahe tegelase vahel olles ühel hetkel troopilisel saarel siis aga sõjast räsitud Euroopas. Kahjuks ei suuda mänguseeria midagi uudset luua. Kõik on sama, mis alati – relvad, vaenlased. Isegi mõni sündmuskoht näib kahtlaselt tuttav mõnest eelnevast Teise Ilmasõja – teemalisest mängust, olgu selleks siis “Call of Duty”, “Medal of Honor”, või “Brothers in Arms”. Ja ega seda ei saa ka pahaks panna, sest kui mängus kasutataks muid relvi, poleks see enam Teine Maailmasõda. 
Ja loomulik, et sündmuskohad jäävad samaks. Ajalugu ei muudeta ja lahingud toimusid seal kus nad toimusid. Ja igasugune stoori, mida ma iga mängu juures alati tähtsaks pean, on nähtud-tehtud ja ei midagi erilist.
Küll aga pean kiitma seda, et mäng valmistas natukenegi väljakutset. Kõik eelnevad samalaadsed mängud on olnud kui piis of kooki, kuid seekord oli nii mõnigi koht, kus ma kurja vandusin ja kirusin. Vastaste hulk on muljetavaldav ja nad ei saagi otsa. Neid muudkui tuleb ja tuleb ja kui sa ise edasi ei liigu siis vist jäävadki tulema.
Raskusastet näitab seegi, et minu noorem vennas, kes ka suhteliselt kogenud mängur (küll rohkem ralli mängudes), mängis seda kõige kergema raskusastmega ja ei saanud teisest tasemestki edasi ning ma pidin teda juhendama. Paar levelit hiljem ta loobus üldse. 
Kes mängu lõpuni mängib saab boonuseks ülisigavinge lisa “Nazi zombie”. Seal kehastub mängija sõduriks, kes varjab ennast purunenud suures hoones, mida ründavad natsid – küll surnud, ent siiski liikuvad. Iga tabetud zombi eest saab punkte ja punktide eest saab osta mängu käigus uusi relvi või avada kappe ja liikuda majas edasi. See lõpu lisa andis minu silmis mängule kohe paar punni juurde.
Kokkuvõtteks – ei midagi uut Maailmasõja-teemalistes mängudes, kuid juba ainuüksi “Nazi zombie” pärast tasub lõpuni mängida.
Rubriigid: Uncategorized
Olen siin plaaninud juba pikemalt oma tegemistest pajatada, aga ilusad ilmad ja muud tegemised on olnud takistuseks. Aga parandan selle vea ühe lühikese kokkuvõttega.
Niisiis:
Õlu, grill, grill, õlu, veel hästi palju õlut, kitarr ja kõrvetav päike, päikesest tekkinud pruun pigment mu kehal, veel grilli ja õlut ja veel päikest ka, vahele mahub ka pisut tennist.
Nagu näha pole ma midagi tarka teinud. Aga kas peab siis kogu aeg midagi tarka tegema? Ei pea ju! Seega korgime uued õlled lahti, lööme grilli käima ja võtame päikest.
Oleksin unustanud – ühel tennisemängul saime Erkkiga ka ühe ebameeldiva üllatuse osaliseks. Nimelt juhtus nii, et üks tennisepall lendas läbi tenniseplatsi piirava võrgu ja see oli vaja sealt ära tuua. Kuna aga teisel pool võrku oli juba üks noor poiss oma palli otsimas, palusime temalt ilusti, et kas ta viitsiks meie palli, mille kõrval ta praktiliselt seisab, ka üle aia tagasi visata.
“Ei viitsi,” oli napp, ent jäist külmust täis, vastus. See lõi meid Erkkiga pahviks ja me seisime tükk aega lolli näoga.
Kes oli see noorsand siis, küsib nii mõnigi lugeja. Eks see ole sellise pere laps, kus kasvatataksegi vist nii. Mäletan, et viimati sain sellis jäist ükskõiksust ja tähtsat olemist tunda viimasel tenniseturniiril, kui mul tuli maid jagada perekond Enokiga, kus mind üritati õpetada. Ja tollal ei meeldinud noorele Enokile tema vastane ning ta nõudis, et saaks mängida oma noorema venna vastu.
Ja seekord oli jälle tegemist sama pere lapsega. Oh jah. Polegi muud teha, kui õlgu kehitada.
Aga tenniseturniirist rääkides, siis selle aasta turniir on käima lükatud. Alevivalitsust on teavitatud, lähipäevil lähen alevivanema jutule, et taaskord piirid paika panna ja siis sponsoreid otsima. Üks on juba olemas.
Oh, mulle meeldib orgunnida!
