muti metroo

Nagu “Call of Duty” mänguseeria enne neljandat osa, paigutub seegi osa, järjega juba viies , Teise Maailmasõtta. Mängija kehastub reamees Milleriks, kes koos kamraadidega saadetakse Vaikse ookeani saarele jaapanlastega madistama.

Pilt on ilus – puud, põõsad, rohi, vesi, kõik see näeb teleekraanil kaunis välja. Vihaseks teevad vastased, kes ennast puude otsas või kõrges rohus peidavad, järsku välja hüppavad ja siis, karjudes “kamikaze!”,  sulle kallale tormavad.

Mõned levelid hiljem kehastub mängija aga vene sõduriks, Vassiliks, kes Stalingradis lõksus on. Koos ühe vana ja karastunud sõduriga hakatakse Stalingradi vabastama. Purustatud linn vihmajärgses öös näeb väga ilus välja. Märg asfalt ja märjad kiviseinad – neist lausa õhkub niiskust.

Ja siis läheb mäng edasi ning mängija jääbki pendeldama kahe tegelase vahel olles ühel hetkel troopilisel saarel siis aga sõjast räsitud Euroopas.  Kahjuks ei suuda mänguseeria midagi uudset luua. Kõik on sama, mis alati – relvad, vaenlased. Isegi mõni sündmuskoht näib kahtlaselt tuttav mõnest eelnevast Teise Ilmasõja – teemalisest mängust, olgu selleks siis “Call of Duty”, “Medal of Honor”, või “Brothers in Arms”. Ja ega seda ei saa ka pahaks panna, sest kui mängus kasutataks muid relvi, poleks see enam Teine Maailmasõda. Ja loomulik, et sündmuskohad jäävad samaks. Ajalugu ei muudeta ja lahingud toimusid seal kus nad toimusid. Ja igasugune stoori, mida ma iga mängu juures alati tähtsaks pean, on nähtud-tehtud ja ei midagi erilist.

Küll aga pean kiitma seda, et mäng valmistas natukenegi väljakutset. Kõik eelnevad samalaadsed mängud on olnud kui piis of kooki, kuid seekord oli nii mõnigi koht, kus ma kurja vandusin ja kirusin. Vastaste hulk on muljetavaldav ja nad ei saagi otsa. Neid muudkui tuleb ja tuleb ja kui sa ise edasi ei liigu siis vist jäävadki tulema.

Raskusastet näitab seegi, et minu noorem vennas, kes ka suhteliselt kogenud mängur (küll rohkem ralli mängudes), mängis seda kõige kergema raskusastmega ja  ei saanud teisest tasemestki edasi ning ma pidin teda juhendama. Paar levelit hiljem ta loobus üldse.

Kes mängu lõpuni mängib saab boonuseks ülisigavinge lisa “Nazi zombie”. Seal kehastub mängija sõduriks, kes varjab ennast purunenud suures hoones, mida ründavad natsid – küll surnud, ent siiski liikuvad. Iga tabetud zombi eest saab punkte ja punktide eest saab osta mängu käigus uusi relvi või avada kappe ja liikuda majas edasi. See lõpu lisa andis minu silmis mängule kohe paar punni juurde.

Kokkuvõtteks – ei midagi uut Maailmasõja-teemalistes mängudes, kuid juba ainuüksi “Nazi zombie” pärast tasub lõpuni mängida.