muti metroo

Kohe alustuseks pean mainima, et mulle pole see mänguseeria kunagi eriti meeldinud. Kui “Grand Theft Auto 3″ ja “Grand Theft Auto: Vice City” olid veel kuidagi talutavad, siis näiteks “Grand Theft Auto: San Andreas” oli täielik käkerdis. Seal oli nii palju teha, et story jälgimine muutus võimatuks. Et edukalt mängu läbida pidi mängija tegema kõike muud kui lugu mängima ning minul isiklikult sai sellest õige kiiresti kõrini.

Ja ega ma poleks endale kunagi ka selle mänguseeria neljandat (tegelikult kes teab juba mitmes) osa ostnud, kuid see oli konsooliga kaasas ja eks ma siis mängisin seda. Algus oli muidugi lahe – kaunis graafika ning tore peategelane, kes pole suu peale kukkunud ning suudab säilitada külma närvi. Aga mida mäng edasi läks, seda rohkem ma sellest väsisin. Ka selles osas on nii palju teha – varastada tellimise peale autosid, müüa tänaval narkotsi, teha palgamõrvari tööd ja käia sõpradega väljas noolemängu, piljardit või bowlingut mängimas, käia nendega söömas või joomas, ja veel nii mõnedki tegevused. Kõik see virr-varr hakkas peale poole mängu läbimist häirima. Stoori ununes vahepeal üldse ära.

Ja siis saab veel mängusiseses internetis käia, kust saab sobitada tutvusi nii meeste kui naistega, nendega kohtamistel käia jne. Mina hakkasin igavusest sarimõrvariks ning killisin iga kohtingukaaslase õhtu lõpuks.

Muidu lugu ise on tore, ei midagi suurt ega erilist, kuid tore – vana sõjaveteran, kes on tulnud võõrasse linna ja võõrale maale otsima kunagist lahingkaaslast, kes kogu rühmale minevikus käru keeras, mille tulemusel kõik peale peategelase oma otsa leidsid. Ühesõnaga otsib peategelane Nico Bellic kättemaksu. Mängus on muidugi päris mitmel korral lugu teistpidi mängida, ehk mängijal on võimalus jätta surmale määratu ellu või tappa tema asemel hoopis tellija jne. Ja seetõttu on mängul ka paar erinevat lõppu. Ühe nägin ma ära, kunagi kui viitsin mängin ehk mängu teistmoodigi läbi.

Ja siis on mingid tuvid, kes linna peal kakerdavad. Nad tuleb üles otsida ja ära tappa. Lihtsalt jälle üks viis mängutundide pikendamiseks. Kokku on tuvisid terve suure linna peale 200, kellest mina leidsin üles 5. Ega ma ei otsinud ka, nad jäid lihtsalt teele ette ja kui juba siis juba. Meeldejäävaim tuvi istus ühes Hiinalinna restorani rõdu lillekastis. Alguses ma teda ei märganud, kuid läbi snaipersihiku jäi kogemata silma.

Pildiliselt ilus ja kena, mängitavus on ka suurepärane, pluss korduva läbimängimise rõõm, kuid mänguseeriale omaselt, ei midagi erilist. Kümmet punkti kümnest ikka ei annaks.

Olen jõudnud järjega oma lemmik mänguseeria juurde ja selleks on Final Fantasy. Mäletan, kui ma esimest korda mängisin Final Fantasy 7-t ja ma ei saanud sellest muffigi aru ning ma ei mänginud seda pikka aega. Kuniks võtsin ükskord kätte ning tegin lõpuni. Siis järgnesid ka kaheksas osa, mis mingil müstilisel põhjusel lõpetamata jäigi, üheksas osa, siis kolm, neli, viis, kuus, kümme (mida ma pole ka lõpetanud) ja kaksteist. Üldse pole mänginu esimest, teist ja üheteistkümnendat osa. Seda viimast põhjusel, et mäng oli online ja mulle ei meeldi eriti online mängud. Kahjuks on Final Fantasy 14 tulemas taaskord online. Kes teab, äkki proovin siis ära.

Aga tahtsin rääkida “Final Fantasy X”-st. See oli terve seeria jaoks uuenduslik osa – esiteks graafika pool, teiseks piiratud maailm. Minu kurvastuseks ei saanudki joosta kõikjale kuhu hing ihaldas. Ka lugu ise on selline aeglane. Liigub aeglaselt, rahulikus tempos lõpu poole. Aga nagu mainitud, pole ma päris lõpuni veel jõudnud, kuid tean, et palju pole enam minna. “Final Fantasy X”-ga on veel säärane naljakas lugu, et ma mängin seda teatud intervallidega. Näiteks mängin paar nädala-kaks, siis jääb kõrvale. Poole aasta pärast avastan selle enda jaoks uuesti ja mängin edasi…Nii on see kestnud juba mitu head aastat. Suurem osa “Final Fantasy” fänne tituleerivad just selle kümmnenda osa parimaks terve seeria peale, kuid minu arvamus nendega ei ühti, sest minu arvates oli siiani parim “Final Fantasy XII”, mida ma ka oma blogis kajastanud olen. Seepärast ma sellel ka pikemalt ei peatu.

Kui kusagil foorumis küsitakse, et mis on mängijate arvates kõige õudsaim mäng ever, siis suur osa vastanutest pakub selleks “Resident Evil”-i mõnda osa või siis tervet mänguseeriat üldse. Ma ei tea, kas on teiste inimeste närvid nii läbi või minu omad tuksis, kuid “Resident Evil” pole mitte ühegi nurga alt hirmus. Mitte ükski osa neist.

Resident Evil 4″ oli selles mängusarjas uuenduslik. Muutus kaamera perspektiiv ehk nurk, mille alt mängija oma tegelast näha sai. Liha õgivad zombied olid muudetud tapahimulisteks talunikeks, kes nakatud kahtlase parasiidiga. See oli mäng, mida ma võisin taguda varajaste hommikutundideni tundmata väsimust. Mäng on jagatud peatükkideks ning iga peatükk lõpeb põneva koha pealt nii, et mängija kohe peab edasi mängima, et teada saada, mis edasi saab. Säärane kaval nõks. Vähemalt minu peal töötas. Mäng ise pakkus ka päris pikka taasmängimise rõõmu selleks, et avada kõiksugu saladused ning saavutada lõpptulemuseks parimast parim.

Tahate ma ütlen, milline mäng tekitab judinaid? Minu jaoks oli see “Fatal Frame” Euroopas müügil nime all “Project Zero”. Küll see oli ikka täis ehmatuskohti ning pimedas toas mängides sai teinegi kord tuli põlema pandud. Ega mäng polegi väga verine ja ega veri pole ka õudne ju. Keha tükke ei lenda ning tulirelvi ei kasutata üldse. Relvaks on hoopis vana fotoaparaat läbi mille on võimalik näha vaime ning neist pilti tehes vaimudest energia välja imeda. Mäng liigitub “otsi ja jookse” mängude kategooriasse. See tähendab, et mängus edasi saada, tuleb sul leida mingi võti, kang või mida iganes. Ja siis olid need vaimud, kes tulid läbi seina või põranda, tegid haiget häält ja liikusid teine kord lihtsalt vilksti üle ekraani või kusagil pimeda koridori lõpus, mida mängu tegelane valgustas vaid taskulambiga. Ning vaimud näevad välja nagu ehtsad Jaapani vaimud, kes tuntavad Jaapani õõvafilmidest.

Ning teema lõptuseks mäng “Total Overdose”, mis ei hiilga eriti graafika poolest ega ka stoori pole teab mis paeluv siin. Mis mulle meeldib on hoopis mängitavus. Et tulistada, pead sa hüppama. Vasakule, paremale, otse ette või hoopis selja taha. Siis hakkab aeg liikuma aeglasemalt ja sa saad kõmmutada ning oma vastased pilvepiirile jalgu kõlgutama saata. Kuid ega see aeg ka lõpmatult aeglaselt ei jookse. Kui aeg otsas, liigub kõik oma õiget rada edasi. Oli ütlemata mõnus kusagilt nurga tagant välja karata ning vastaseid kõmmutada. Mäng ei nõua erilist aju ragistamist ning on täis musta huumorit ja põnevaid olukordi. Kiitma pean ka mängu soundtracki. Tänu sellele leidsin paar bändi, mida kuulata.

Sellest kaugest ajast, mil olen video mängudega tegelenud (enamasti konsoolidel PS, PS2, PS3, mõni väga üksik mäng arvutil), on olnud ikka ja jälle mänge, mida ma olen mänginud poole ööni mõistmata, mis kell on. Need samad mängud on jätnud mulle kustumatu mulje oma uudsuse, story, või graafika poolest. Mõni on muutunud klassikaks minu jaoks ning ma pöördun ta juurde ikka alati ja alati tagasi. Suurem osa mängudest on siiski säärased, mille mängid läbi, paned riiulisse ning sinna ta jääbki.  Siin tahan aga ära tuua mõned mängud, mis on minusse oma jälje jätnud.

Alustan vanast heast PS-ist, kuid väga lühidalt.  Aasta oli siis “väga ammu”, kui vanem vend ostis esimese konsooli ja sellega kaasnes ka kolm mängu, millest teravaim mälestus jäi “Crash Bandicoot´ist”. Alguses oli see mäng ikka väga raske, sest see oli minu esimene videomäng ever…Ja sealt algas minu sõltuvus. Aastaid hiljem proovisin seda mängu aja peale lõpetada ning sain tulemuseks 59 minutit ja mõned sekundid peale. Ei tea, kui hea tulemus see kiirmängimises ka on?

Veel on sügavat muljet avaldanud “Resident Evil”´i osad PS-ile, “Syphon Filter”, “Metal Gear Solid”, mis oli lihtsalt über mäng, ja kõik “Final Fantasyd”, mis PS-il üldse ilmunud on. Eriline tunnustus “Tekken 2″-ele, mis sai läbi ja lõhki ära mängitud. Onupoja vastu olen vist pidanud tuhandeid matše ning on isegi kahju, et me tulemusi kunagi üles ei märkinud. Oleks tore meenutada.

Suhteliselt kaua rippusin ma PS-i küljes, enamasti seepärast, et käisin veel koolis. Kohe, kui peale sõjaväge tööle läksin muretsesin PS2-e. Aasta võis olla siis 2003-2004.  Ja selle konsooli peale on jäänud mu suurimad mänguelamused.

Alustaksin “Metal Gear Solid2: Sons of Liberty”-ga. See on mäng, mille vennas mulle Rootsimaalt, secondhand mängude poest, kommiraha eest tõi. See oli mäng, mis tundus rohkem kui mäng – see oli film. Selles olid ülipikad vahestseenid, mil võisid puldi käest ära panna ja lihtsalt vaadata.  Pikimad stseenid ulatusid 45 minuti kanti. Ja mängu stoorile elasin kaasa niivõrd, et mängu lõpetades hakkasin kohe algusest peale, et kõike seda uuesti kogeda.

Unustamatu on ka “Tekken 5″, mis leiab taaskasutust pea iga kord, kui sõbrad külla tulevad. Kuigi sellel pole mingit erilist stoorit on mängu väärtuseks selle lõpmatu taasmängimise mõnu ja võimalus sõbrale “ära teha”. Lihtsalt klassika, mis peab olema riiulis.  Peagi on oodata aga “Tekken 6″-te.

Christie - Miku lemmik

Äärmiselt sügava mulje on jätnud “Devil May Cry3: Dante´s Awakening”. Selle mängu terav, kohati sarkastiline, huumor on suhkur minu teetassi, kangelase üleolev suhtumine kõigesse on nii badass. Kogu mäng on õige pisut üle võlli keeratud, alustades võitlustega lõpetades kogu mängu ühendava teemaga. Mängu parim on aga soundtrack. Nauditavalt mõjuvad ka relvade ja oskuste upgrade´id.  Oma üllatuseks avastasin ühest Eesti foorumist, et see mäng on mängijatele äärmiselt raske ning mõjub seetõttu ka rusuvalt… Vot ei tea kaasa rääkida, sest minu jaoks läks mäng kui lepase reega.

…