muti metroo

Sellest kaugest ajast, mil olen video mängudega tegelenud (enamasti konsoolidel PS, PS2, PS3, mõni väga üksik mäng arvutil), on olnud ikka ja jälle mänge, mida ma olen mänginud poole ööni mõistmata, mis kell on. Need samad mängud on jätnud mulle kustumatu mulje oma uudsuse, story, või graafika poolest. Mõni on muutunud klassikaks minu jaoks ning ma pöördun ta juurde ikka alati ja alati tagasi. Suurem osa mängudest on siiski säärased, mille mängid läbi, paned riiulisse ning sinna ta jääbki.  Siin tahan aga ära tuua mõned mängud, mis on minusse oma jälje jätnud.

Alustan vanast heast PS-ist, kuid väga lühidalt.  Aasta oli siis “väga ammu”, kui vanem vend ostis esimese konsooli ja sellega kaasnes ka kolm mängu, millest teravaim mälestus jäi “Crash Bandicoot´ist”. Alguses oli see mäng ikka väga raske, sest see oli minu esimene videomäng ever…Ja sealt algas minu sõltuvus. Aastaid hiljem proovisin seda mängu aja peale lõpetada ning sain tulemuseks 59 minutit ja mõned sekundid peale. Ei tea, kui hea tulemus see kiirmängimises ka on?

Veel on sügavat muljet avaldanud “Resident Evil”´i osad PS-ile, “Syphon Filter”, “Metal Gear Solid”, mis oli lihtsalt über mäng, ja kõik “Final Fantasyd”, mis PS-il üldse ilmunud on. Eriline tunnustus “Tekken 2″-ele, mis sai läbi ja lõhki ära mängitud. Onupoja vastu olen vist pidanud tuhandeid matše ning on isegi kahju, et me tulemusi kunagi üles ei märkinud. Oleks tore meenutada.

Suhteliselt kaua rippusin ma PS-i küljes, enamasti seepärast, et käisin veel koolis. Kohe, kui peale sõjaväge tööle läksin muretsesin PS2-e. Aasta võis olla siis 2003-2004.  Ja selle konsooli peale on jäänud mu suurimad mänguelamused.

Alustaksin “Metal Gear Solid2: Sons of Liberty”-ga. See on mäng, mille vennas mulle Rootsimaalt, secondhand mängude poest, kommiraha eest tõi. See oli mäng, mis tundus rohkem kui mäng – see oli film. Selles olid ülipikad vahestseenid, mil võisid puldi käest ära panna ja lihtsalt vaadata.  Pikimad stseenid ulatusid 45 minuti kanti. Ja mängu stoorile elasin kaasa niivõrd, et mängu lõpetades hakkasin kohe algusest peale, et kõike seda uuesti kogeda.

Unustamatu on ka “Tekken 5″, mis leiab taaskasutust pea iga kord, kui sõbrad külla tulevad. Kuigi sellel pole mingit erilist stoorit on mängu väärtuseks selle lõpmatu taasmängimise mõnu ja võimalus sõbrale “ära teha”. Lihtsalt klassika, mis peab olema riiulis.  Peagi on oodata aga “Tekken 6″-te.

Christie - Miku lemmik

Äärmiselt sügava mulje on jätnud “Devil May Cry3: Dante´s Awakening”. Selle mängu terav, kohati sarkastiline, huumor on suhkur minu teetassi, kangelase üleolev suhtumine kõigesse on nii badass. Kogu mäng on õige pisut üle võlli keeratud, alustades võitlustega lõpetades kogu mängu ühendava teemaga. Mängu parim on aga soundtrack. Nauditavalt mõjuvad ka relvade ja oskuste upgrade´id.  Oma üllatuseks avastasin ühest Eesti foorumist, et see mäng on mängijatele äärmiselt raske ning mõjub seetõttu ka rusuvalt… Vot ei tea kaasa rääkida, sest minu jaoks läks mäng kui lepase reega.

…