Rubriigid: mängulust
Olen jõudnud järjega oma lemmik mänguseeria juurde ja selleks on Final Fantasy. Mäletan, kui ma esimest korda mängisin Final Fantasy 7-t ja ma ei saanud sellest muffigi aru ning ma ei mänginud seda pikka aega. Kuniks võtsin ükskord kätte ning tegin lõpuni. Siis järgnesid ka kaheksas osa, mis mingil müstilisel põhjusel lõpetamata jäigi, üheksas osa, siis kolm, neli, viis, kuus, kümme (mida ma pole ka lõpetanud) ja kaksteist. Üldse pole mänginu esimest, teist ja üheteistkümnendat osa. Seda viimast põhjusel, et mäng oli online ja mulle ei meeldi eriti online mängud. Kahjuks on Final Fantasy 14 tulemas taaskord online. Kes teab, äkki proovin siis ära.
Aga tahtsin rääkida “Final Fantasy X”-st.
See oli terve seeria jaoks uuenduslik osa – esiteks graafika pool, teiseks piiratud maailm. Minu kurvastuseks ei saanudki joosta kõikjale kuhu hing ihaldas. Ka lugu ise on selline aeglane. Liigub aeglaselt, rahulikus tempos lõpu poole. Aga nagu mainitud, pole ma päris lõpuni veel jõudnud, kuid tean, et palju pole enam minna. “Final Fantasy X”-ga on veel säärane naljakas lugu, et ma mängin seda teatud intervallidega. Näiteks mängin paar nädala-kaks, siis jääb kõrvale. 
Poole aasta pärast avastan selle enda jaoks uuesti ja mängin edasi…Nii on see kestnud juba mitu head aastat. Suurem osa “Final Fantasy” fänne tituleerivad just selle kümmnenda osa parimaks terve seeria peale, kuid minu arvamus nendega ei ühti, sest minu arvates oli siiani parim “Final Fantasy XII”, mida ma ka oma blogis kajastanud olen. Seepärast ma sellel ka pikemalt ei peatu.
Kui kusagil foorumis küsitakse, et mis on mängijate arvates kõige õudsaim mäng ever, siis suur osa vastanutest pakub selleks “Resident Evil”-i mõnda osa või siis tervet mänguseeriat üldse. 
Ma ei tea, kas on teiste inimeste närvid nii läbi või minu omad tuksis, kuid “Resident Evil” pole mitte ühegi nurga alt hirmus. Mitte ükski osa neist.
Resident Evil 4″ oli selles mängusarjas uuenduslik. Muutus kaamera perspektiiv ehk nurk, mille alt mängija oma tegelast näha sai.
Liha õgivad zombied olid muudetud tapahimulisteks talunikeks, kes nakatud kahtlase parasiidiga. See oli mäng, mida ma võisin taguda varajaste hommikutundideni tundmata väsimust. Mäng on jagatud peatükkideks ning iga peatükk lõpeb põneva koha pealt nii, et mängija kohe peab edasi mängima, et teada saada, mis edasi saab. Säärane kaval nõks. Vähemalt minu peal töötas. Mäng ise pakkus ka päris pikka taasmängimise rõõmu selleks, et avada kõiksugu saladused ning saavutada lõpptulemuseks parimast parim.
Tahate ma ütlen, milline mäng tekitab judinaid? Minu jaoks oli see “Fatal Frame” Euroopas müügil nime all “Project Zero”. Küll see oli ikka täis ehmatuskohti ning pimedas toas mängides sai teinegi kord tuli põlema pandud. Ega mäng polegi väga verine ja ega veri pole ka õudne ju. 
Keha tükke ei lenda ning tulirelvi ei kasutata üldse. Relvaks on hoopis vana fotoaparaat läbi mille on võimalik näha vaime ning neist pilti tehes vaimudest energia välja imeda. Mäng liigitub “otsi ja jookse” mängude kategooriasse. See tähendab, et mängus edasi saada, tuleb sul leida mingi võti, kang või mida iganes. Ja siis olid need vaimud, kes tulid läbi seina või põranda, tegid haiget häält ja liikusid teine kord lihtsalt vilksti üle ekraani või kusagil pimeda koridori lõpus, mida mängu tegelane valgustas vaid taskulambiga. Ning vaimud näevad välja nagu ehtsad Jaapani vaimud, kes tuntavad Jaapani õõvafilmidest.
Ning teema lõptuseks mäng “Total Overdose”, 
mis ei hiilga eriti graafika poolest ega ka stoori pole teab mis paeluv siin. Mis mulle meeldib on hoopis mängitavus. Et tulistada, pead sa hüppama. Vasakule, paremale, otse ette või hoopis selja taha. Siis hakkab aeg liikuma aeglasemalt ja sa saad kõmmutada ning oma vastased pilvepiirile jalgu kõlgutama saata. 
Kuid ega see aeg ka lõpmatult aeglaselt ei jookse. Kui aeg otsas, liigub kõik oma õiget rada edasi. Oli ütlemata mõnus kusagilt nurga tagant välja karata ning vastaseid kõmmutada. Mäng ei nõua erilist aju ragistamist ning on täis musta huumorit ja põnevaid olukordi. Kiitma pean ka mängu soundtracki. Tänu sellele leidsin paar bändi, mida kuulata.
