muti metroo

Kohe alustuseks pean mainima, et mulle pole see mänguseeria kunagi eriti meeldinud. Kui “Grand Theft Auto 3″ ja “Grand Theft Auto: Vice City” olid veel kuidagi talutavad, siis näiteks “Grand Theft Auto: San Andreas” oli täielik käkerdis. Seal oli nii palju teha, et story jälgimine muutus võimatuks. Et edukalt mängu läbida pidi mängija tegema kõike muud kui lugu mängima ning minul isiklikult sai sellest õige kiiresti kõrini.

Ja ega ma poleks endale kunagi ka selle mänguseeria neljandat (tegelikult kes teab juba mitmes) osa ostnud, kuid see oli konsooliga kaasas ja eks ma siis mängisin seda. Algus oli muidugi lahe – kaunis graafika ning tore peategelane, kes pole suu peale kukkunud ning suudab säilitada külma närvi. Aga mida mäng edasi läks, seda rohkem ma sellest väsisin. Ka selles osas on nii palju teha – varastada tellimise peale autosid, müüa tänaval narkotsi, teha palgamõrvari tööd ja käia sõpradega väljas noolemängu, piljardit või bowlingut mängimas, käia nendega söömas või joomas, ja veel nii mõnedki tegevused. Kõik see virr-varr hakkas peale poole mängu läbimist häirima. Stoori ununes vahepeal üldse ära.

Ja siis saab veel mängusiseses internetis käia, kust saab sobitada tutvusi nii meeste kui naistega, nendega kohtamistel käia jne. Mina hakkasin igavusest sarimõrvariks ning killisin iga kohtingukaaslase õhtu lõpuks.

Muidu lugu ise on tore, ei midagi suurt ega erilist, kuid tore – vana sõjaveteran, kes on tulnud võõrasse linna ja võõrale maale otsima kunagist lahingkaaslast, kes kogu rühmale minevikus käru keeras, mille tulemusel kõik peale peategelase oma otsa leidsid. Ühesõnaga otsib peategelane Nico Bellic kättemaksu. Mängus on muidugi päris mitmel korral lugu teistpidi mängida, ehk mängijal on võimalus jätta surmale määratu ellu või tappa tema asemel hoopis tellija jne. Ja seetõttu on mängul ka paar erinevat lõppu. Ühe nägin ma ära, kunagi kui viitsin mängin ehk mängu teistmoodigi läbi.

Ja siis on mingid tuvid, kes linna peal kakerdavad. Nad tuleb üles otsida ja ära tappa. Lihtsalt jälle üks viis mängutundide pikendamiseks. Kokku on tuvisid terve suure linna peale 200, kellest mina leidsin üles 5. Ega ma ei otsinud ka, nad jäid lihtsalt teele ette ja kui juba siis juba. Meeldejäävaim tuvi istus ühes Hiinalinna restorani rõdu lillekastis. Alguses ma teda ei märganud, kuid läbi snaipersihiku jäi kogemata silma.

Pildiliselt ilus ja kena, mängitavus on ka suurepärane, pluss korduva läbimängimise rõõm, kuid mänguseeriale omaselt, ei midagi erilist. Kümmet punkti kümnest ikka ei annaks.