Rubriigid: Uncategorized
Mitte midagi ei mäleta…
Ei, tegelikult päris nii hull polnud. Kuna hetkel on käes majanduskriis/langus/surutis/lamatis ehk kehv aeg, ja jaanipäevanädalal niigi vähe tööpäevi, otsustas meie ülemus kõigile nädala vabaks anda. Kes hõiskas rõõmust, kes kiristas hambaid, et kolme päeva raha jääb saamata. Mina ei kuulunud ei siia ega sinna. Mulle ei meeldi kuuluda. Minul oli suva. Kui nii siis nii. Mis siin ikka vaielda ja arutleda.
Nädal alga siis varase jaanipäevaga, millest ma suurt midagi ei mäleta. Mitte, et ma maani täis oleksin olnud vaid ma lihtsalt ei mäleta. Polnud midagi meenutamisväärset järelikult. Aga võidupüha aal juhtus nii, et ma juba kell 10:00 esimestel õlledel korgid maha keerasin ja juba kella kolmeks neljal jalal käisin. Hea küll, jälle liialdasin pisut, kuid päris purjakil olin ikkagi ning nii juhtuski, et ma läksin keset päeva ennast kaineks magama. Kui ma kell seitse õhtul silmad lahti lõin oli mul pohmakas. Teised hakkasid siis jooma. Mina ostsin poest suure mahla ja läksin siis parki jaanitulele. Kell oli 21:00. Jaanituli oli juba maani maha põlenud. Koos sõpradega sitsisime niisama, kes jõi õlut, kes viina, mina lürpisin mahla ja valutasin pead. Tegin mõned tantsud ka ning kell kaks öösel läksin koju. Magama.
Siis käisime kalal. Oli superilus ilm ja meie püüdsime kala. On ju teada, et palava ilmaga kala ei võta, kuid see polnudki ju tähtis. Tähtis oli olla koos heade sõpradega ning teha midagi lõbusat. Siiski päris ilma saagita me ei jäänud. Kaks ahvenat leidsid oma otsa meie kalakotis.
Ja laupäeval oli härra Esko sünnipäev, mis algas õlledega, lõppes aga viinaga ja vesipiibuga. Oma koha rahva seas leidis ka “Guitar Hero.” Kes veel suutis läks omal jalal koju. Viimased pidulised lahkusid kell viis varahommikul, silmini alkoholi täis, kõrvadest veel suitsupahvakaid tulemas. Hea oli näha Märtenit, kes veidral kombel võssa kasvanud. Aga ma polnud teda ikka väääääga ammu näinud.
Nüüd aga uus töönädal ja minu puhkus ikka veel sama kaugel kui Kuu Maast. Ja täpselt sama jama, mis nende kahe keraga – üksteisele lähemale need ei liigu, nii jääb ka minu puhkus püüdmatusse kaugusesse. Puhkus hakkab mul siis kui ta hakkab.
Ma ei oska EI öelda…
