Rubriigid: mängulust
Mängu tegevus saab alguse Jeruusalemast. Aasta on 1191. Käimas on Kolmas Ristisõda.
Mängija kehastub uljaks ja kardetud salamõrvariks Altairiks, kes peab hakkama täitma oma õpetaja ja liidri antud ülesandeid. Mõrvata on vaja üheksa kardetud ristisõdijat. Miks ja kuidas jääb Altairile alguses saladuseks. Esimesele küsimusele saab ta vastuse oma retke lõpus, teisele küsimusele peab ta aga ise vastama.
Altair võib joosta mööda maja katuseid, kus inimesi pole. Välja arvatud mõned valvurid, kellest lihtsa vaevaga lahti saab. Altair suudab ahvi osavusega ronida mööda maja seinu ka kõige kõrgemate tornitippudeni. Samas võib ta oma sihtmärgi juurde minna mööda linnatänavaid, kus ta saab rüütlite eest ennast varjata. Selleks võib ta lihtsalt istuda pingile ja teeselda, et on ammu juba seal istunud. Võib teeselda ka, et ta on lihtsalt üks munk, kes käib, käed palveks ristatud, mööda linna ringi. 
Võimalusi on veelgi. Kuid kui sõdurid sind märkavad ning taga ajama hakkavad on lihtsaim viis nende eest ära joosta mööda maja katuseid, silgates ühelt katuselt teisele. Ega sõduridki papist poisid pole ning jooksevad sama osavalt sulle järele, kuid mitte nii kiiresti.
Kuid võib ka rüütlitega mõõgavõitlust pidada. Mõõgavõitlus on siin mängus väga nauditeavaks tehtud. Sa võid blokeerida, eest ära põigata, kuid ka teha graatsilisi trike ja liigutusi, et vaenlasest jagu saada. Mina isiklikult eelistasin alati pidada maha pikki mõõgavõitlusi ning enamustest suutsin väljuda ka võitjana, kuid oli ka hetki, kus ma pidin raskelt haavatuna põgenema.
Mängus on kolm suurt linna, kus tegevus toimub, kõigis neis linnades keeb elu. Inimesed jalutavad tänavatel, istuvad pinkidel. Kerjused tulevad ja paluvad sult raha, joodikud tuiguvad ringi ning norivad tüli, kaupmehed jalutavad ringi ja turul käib vilgas elu.
Õnneks on mängus ka muid ülesandeid peale sihtmärkide kõrvaldamise. Tuleb ka linnakodanike, kes on sattunud rüütlikampade tülitamise ohvriks, aidata, näpata teatud isikute taskutest tähtsaid dokumente ja kuulata pealt mõnede isikute jutuajamisi. Enamasti on need kõik siiski selleks, et oma peamist ülesannet võimalikult hästi läbi viia.
Pildiliselt ilus ja palju põnevust pakkuv mäng. Kuid nagu pea kõik ütlevad muutus see peale poole mängu läbimist pisut tüütavaks. Ülesanded olid põhiliselt ühesugused ja kogu värk muutus üksluiseks. Lisaks kõigele oli mäng lühike. Aga äkki oligi see hea, sest oleks ta pikem olnud, ja endiselt üksluine, oleks see veelgi tüütavamaks muutunud.
Igal juhul peab üks korralik mängur seda mängima, sest juba praegu on mäng kogunud palju fänne üle maailma ja muutunud klassikuks. Lisaks on selle aasta oktoobris oodata juba mängu teist osa, mille tegevus toodud Veneetsiasse. Ootame-näeme, sest tegijad on lubanud, et seekord tuleb mäng pikem ja põnevam, pakkudes mängijale rohkem kõrvalülesandeid.
Rubriigid: Uncategorized
Istusime üleeile ja eile õhtul koos paari sõbraga, jõime õlut ja tossasime vesipiipu. Silmanurgast jälgisime ka teleülekannet Eesti suurimast peaost. Ma tean, ma oleksin pidanud rohkem oma aega pühendama tantsu-ja laulupeole, kuid tänavune pidu on minu meelest pisut kohatu. Meil ju ikkagi kriisi aeg ja majandusraskused, nüüd siis säärane pidu, kus ainuüksi toitlustamise peale kulutatakse 3 miljonit krooni. Ja siis ka peolised virisevad, et neile pakutakse kehva sööki. Üldse oli veider, et ligikaudu 40 000 inimest panevad pidu (proovid hakkasid juba nädala keskel) ja ei teegi tööd, kuigi praegusel ajal oleks seda vaja hädasti teha. Tean inimesi, kes võtsid selleks lausa palgata puhkuse, et vaid tantsida saaks. Usun, et nii mõnigi peoline avastab tagasi tööle minnes oma pahameeleks, et ta on koondatud.
Tantsupidu tundus lahja. Ega ma täit tähelepanu sellele ka ei kulutanud, kuid peale seda, kui ma viis aastat tagasi tantsupidu oma silmaga kaemas käisin, ei paku selle telekast vahtimine enam mingisugust pinget.
Laulupeo esimene õhtu oli kohutav. Vihma sadas ja rahvast oli masendavalt vähe. Esiteks ikka ilma pärast, teiseks aga seepärast, et tegu tundus olevat rohkem nagu ooperiga. Mingeid vahvaid laulupeolaule nagu polnudki. Tuttavaid nägusid ma teleekraanilt ei otsinudki.
On isegi õnn, et ma laulupeost osa võtma ei läinud. Algselt pidin koos kooriga minema, kuid minul ja koorijuhil (ja pea ülejäänud kooril) tekkisid lahkarvamused. Nimelt kui ma pakkusin välja idee võtta osa “Laululahingust” arvati, et me pole piisavalt tasemel. Minu meelest inimene/grupp/meeskond, kes niimoodi mõtleb pole enam sittagi väärt. Üks tubli Eesti laulukoor peab endast ikka väga hästi mõtlema.
Kuid suur laulupeo jaoks olevat meie koor täitsa tasemel olevat. Muidugi, mis viga laulda koos kolme tuhande teise lauljaga kaare all. Keegi ei kuulgei kui sa mööda laulad või kui sa üldse ei laula.
Tegin koorist minekut, kuna leidsin (ja arvan siiani nii), et sellel kooril pole tuleviku.
Möödunud aastatel lahe tantsu ja muusika elamus, oli tänavuseks muutunud mingiks pingutatud rõõmuks. Kõik tegid head nägu ja olid rõõmsad, kuid tegelikult teavad kõik kui sitasti meil ikka on. Sellegi poolest olen uhke, et meil selline mastaapne üritus on, mis toob Eesti rahva kokku. Olen uhke senikaua, kuni seda Eesti riiki veel on.
Head pidupäeva!
