muti metroo

Istusime üleeile ja eile õhtul koos paari sõbraga, jõime õlut ja tossasime vesipiipu. Silmanurgast jälgisime ka teleülekannet Eesti suurimast peaost. Ma tean, ma oleksin pidanud rohkem oma aega pühendama tantsu-ja laulupeole, kuid tänavune pidu on minu meelest pisut kohatu. Meil ju ikkagi kriisi aeg ja majandusraskused, nüüd siis säärane pidu, kus ainuüksi toitlustamise peale kulutatakse 3 miljonit krooni. Ja siis ka peolised virisevad, et neile pakutakse kehva sööki. Üldse oli veider, et ligikaudu 40 000 inimest panevad pidu (proovid hakkasid juba nädala keskel) ja ei teegi tööd, kuigi praegusel ajal oleks seda vaja hädasti teha. Tean inimesi, kes võtsid selleks lausa palgata puhkuse, et vaid tantsida saaks. Usun, et nii mõnigi peoline avastab tagasi tööle minnes oma pahameeleks, et ta on koondatud.

Tantsupidu tundus lahja. Ega ma täit tähelepanu sellele ka ei kulutanud, kuid peale seda, kui ma viis aastat tagasi tantsupidu oma silmaga kaemas käisin, ei paku selle telekast vahtimine enam mingisugust pinget.

Laulupeo esimene õhtu oli kohutav. Vihma sadas ja rahvast oli masendavalt vähe. Esiteks ikka ilma pärast, teiseks aga seepärast, et tegu tundus olevat rohkem nagu ooperiga. Mingeid vahvaid laulupeolaule nagu polnudki. Tuttavaid nägusid ma teleekraanilt ei otsinudki.

On isegi õnn, et ma laulupeost osa võtma ei läinud. Algselt pidin koos kooriga minema, kuid minul ja koorijuhil (ja pea ülejäänud kooril) tekkisid lahkarvamused. Nimelt kui ma pakkusin välja idee võtta osa “Laululahingust” arvati, et me pole piisavalt tasemel. Minu meelest inimene/grupp/meeskond, kes niimoodi mõtleb pole enam sittagi väärt. Üks tubli Eesti laulukoor peab endast ikka väga hästi mõtlema.
Kuid suur laulupeo jaoks olevat meie koor täitsa tasemel olevat. Muidugi, mis viga laulda koos kolme tuhande teise lauljaga kaare all. Keegi ei kuulgei kui sa mööda laulad või kui sa üldse ei laula.
Tegin koorist minekut, kuna leidsin (ja arvan siiani nii), et sellel kooril pole tuleviku.

Möödunud aastatel lahe tantsu ja muusika elamus, oli tänavuseks muutunud mingiks pingutatud rõõmuks. Kõik tegid head nägu ja olid rõõmsad, kuid tegelikult teavad kõik kui sitasti meil ikka on. Sellegi poolest olen uhke, et meil selline mastaapne üritus on, mis toob Eesti rahva kokku. Olen uhke senikaua, kuni seda Eesti riiki veel on.
Head pidupäeva!