Rubriigid: Juhtusin vaatama filmi
“Zombie mesinädalad”
Konsumi filmiriiul on pea ammendamatu säästu(saasta)filmide varamu. Kui ma täna sealt mööda jalutasin juhtusin nägema ühte huvitava kaanepildiga filmi, mis maksis vaid 25.90 ja ma panin selle korvi. Kuid kui ma juba seal olin siis ma hakkasin seda riiulit keerutama ja leidsin veel kolm huvitava kaanepildiga filmi. Selgus, et Konsumil on olnud kaubapäev. Kas see oli juhus või tegin ma alateadlikult nii, kuid kõik neli filmi osutusid õudusfilmideks. Koju jõudes asetasin ma kolm nendest riiulisse, ühe aga surasin DVD-mängijasse.
Danny ja Denise on värskelt abiellunud ning läinud nädalaks puhkama Denise onu villasse mere ääres, kus aga Dannyga juhtub mererannas õnnetus – täiesti võõras mees ilmub merest, kargab Dannyle kallale ning oksendab talle vere näkku, mille tulemusel Danny lämbub ja sureb. Arstidel ei õnnestu noormeest elustada ja kuulutavad ta juba surnuks, kui Danny seletamatul kombel ellu ärkab.
Kuid peagi tekib taimetoitlasest noormehel seletamatu lihahimu ning linnakeses hakkavad inimesed ära kaduma. Denise saab õige pea teada, et tema armastatud mees on elav surnu. Kuid suur armastus ning sõnad “hädas ja viletsuses, kuni surm meid lahutab” sunnivad naist oma mehega koos olema. Kuid mida teha, kui mehe lihahimu muutub kontrollimatuks?
Üllatavalt hea film oli. Tegelikult ikka päris hea. Üks mõnus indie-horror. See on film kõikumatust armastusest ja õudusest läbi veidra huumoriprisma. Ma poleks uskunudki, et Konsumis ka midagi nii head leidub. Tegelikult ka. Ma olen sellest filmist siiani rabatud. Kuigi kaameratöö pole mõnes kohas ideaalne ja pisidetailidega on siin-seal mööda pandud, ei häiri need kokkuvõttes kohe üldse.
PS! Filmi soundrack on väga-väga hea ja kõik lood sobivad sellesse filmi, kui münt WC-ukse mündikogujasse. Filmi viimane lugu “Stand by youre man” jäi terveks õhtuks kummitama.
Rubriigid: Uncategorized
Käisime eile Tallinna lennujaamas Mikul vastas. Tuli teine tagasi kaugelt Austraaliast. Need kümme kuud möödusid tegelikult päris kähku. Nüüd tagantjärele vaadates.
Istusime seal ja ootasime. Seisime ja ootasime. Kui saabuvate lendude uks lahti läks naelutasime oma pilgud uksele. Kuid Mikku ei tulnud ega tulnud. Kõik teised olid juba tulnud ja vastutulnud inimestega ära läinud. Olime ainult meie. Miku ema sattusid kergelt öeldes paanikasse. Miku isa läks infopunkti uurima, mis värk on.
Kuid siis ta tuli. Nagu nalja täis. Ja oligi täitsa Mikk. Naisisikud pisardasid. Kõigil oli hea meel ja kõik olid õnnelikud. Mikule tuli üllatusena, et meie talle vastu tulime. Ta arvas, et ainult vanemaid, kuid meid nähes oli ta keeletu. Muudkui korrutas,et poleks uskunudki, poleks arvanudki. Kuidas te siia saite?
Ja siis läksime laiali. Mikk läks staadionile jalgaplli vaatama. Meie läksime ka. Koju. Jalgpalli vaatama.
Mäng oli päris hea. Eesti vutimehed suutsid suurele Brasiiliale vastu seista. Tulemus 1:0 Brasiilia kasuks on ikka väga hea tulemus.
Aga need Brasiilia pallivõlurid on ikka parajad memmekad. Iga puudutus ja kohe murul siruli, jalg valus ja karje suul. Paari hetke pärast tõusevad püsti ning jooksevad edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Lausa paha oli vaadata. See küll ilus jalgpall polnud. Arvamus Brasiilia mängijatest muutus täielikult.
Aga tähtis on see, et Mikk on nüüd kodus! 
Rubriigid: Uncategorized
…ongi selleks aastaks läbi. Põhimõtteliselt. On veel ühed, kes peavad oma mängu ära lõpetama, kuna nende finaalmängu katkestas vihm. Vihm on tänavu väga kiuslik olnud ning jätnud nii mõnegi mängu ära, et ma siis ennast hiljem pooleks rabeleksin.
Aga muidu läks hästi. Registreerunud mängisid ja tundsid end hästi. Kes ei mänginud ja kohal ei viitsinud käia, see sai disklafi. Mõni andis loobumisvõidu, mõni vigastas ennast mõne muu spordialaga ja loobus siis tenniseturniirist. Igasuguseid oli.
Aga mina võin nüüd kergemalt hingata, sest ma ei pea igal nädalavahetusel kell 11 tenniseväljakule ennast lohistama olgu mul uni või pohmakas. Nüüd ma saan magada (ise ka ei usu tegelikult, sest sees on programm, mis äratab automaatselt ka laupäeval pühapäeval kell 8 hommikul).
Aga tennisest veel niipalju, et eile käisime Erkkiga lihtsalt oma lõbuks tennist mängimas ning üks pall lendas üle aia ja jäi pargitee äärde vedelema. Me ei viitsinud kohe järele ka minna, mängisime edasi. Ja siis tuli üks naine mööda pargiteed, kummardas, võttis palli ja … pistis taskusse. Me jäime alguses ammulisui vahtima, et mismoodi nii ülbelt kohe! Ta ju pidi nägema, et me mängime….! Igatahes tormasime talle jooksujalu järele, Erkki veel vilistas valjult ning naine jäi seisma. Temani jõudes nägime, et tal olid silmad häbi täis. Mitte sõnagi ei lausund, kuid teadis kohe, et tahame palli. Erkki oli veel “viiskas” .
“Leidsite palli, jah?” küsis ta ning naine püüdis naeratada, kuid see oli ikka väga vilets.
“Nüüd annate selle meile tagasi?” päris Erkki. “Oi, aitäh, suur tänu!”
Naine pöördus kannalt ringi ning läks kiirel sammul minema. Ta elab kohe pargi kõrval, tema kodu väravas saime ta kätte.
