muti metroo

…ongi selleks aastaks läbi. Põhimõtteliselt. On veel ühed, kes peavad oma mängu ära lõpetama, kuna nende finaalmängu katkestas vihm. Vihm on tänavu väga kiuslik olnud ning jätnud nii mõnegi mängu ära, et ma siis ennast hiljem pooleks rabeleksin.
Aga muidu läks hästi. Registreerunud mängisid ja tundsid end hästi. Kes ei mänginud ja kohal ei viitsinud käia, see sai disklafi. Mõni andis loobumisvõidu, mõni vigastas ennast mõne muu spordialaga ja loobus siis tenniseturniirist. Igasuguseid oli.
Aga mina võin nüüd kergemalt hingata, sest ma ei pea igal nädalavahetusel kell 11 tenniseväljakule ennast lohistama olgu mul uni või pohmakas. Nüüd ma saan magada (ise ka ei usu tegelikult, sest sees on programm, mis äratab automaatselt ka laupäeval pühapäeval kell 8 hommikul).

Aga tennisest veel niipalju, et eile käisime Erkkiga lihtsalt oma lõbuks tennist mängimas ning üks pall lendas üle aia ja jäi pargitee äärde vedelema. Me ei viitsinud kohe järele ka minna, mängisime edasi. Ja siis tuli üks naine mööda pargiteed, kummardas, võttis palli ja … pistis taskusse. Me jäime alguses ammulisui vahtima, et mismoodi nii ülbelt kohe! Ta ju pidi nägema, et me mängime….! Igatahes tormasime talle jooksujalu järele, Erkki veel vilistas valjult ning naine jäi seisma. Temani jõudes nägime, et tal olid silmad häbi täis. Mitte sõnagi ei lausund, kuid teadis kohe, et tahame palli. Erkki oli veel “viiskas” .
“Leidsite palli, jah?” küsis ta ning naine püüdis naeratada, kuid see oli ikka väga vilets.
“Nüüd annate selle meile tagasi?” päris Erkki. “Oi, aitäh, suur tänu!”
Naine pöördus kannalt ringi ning läks kiirel sammul minema. Ta elab kohe pargi kõrval, tema kodu väravas saime ta kätte.