muti metroo

Näikse olevat viimasel ajal populaarne kirjutada enda elust raamat. Kui ma olen siiani arvanud, et elulooraamatuid kirjutavad juba vanad inimesed, kel seljataga päris aukartust äratav arv aastaid ning eluski ühte ja teist saavutatud, siis minu iganenud arvamus sel teemal on ümber lükatud. Too selgeltnägija…mis ta nimi oligi…Ksenja või Zanja või….a, meelde tuli, Nastja…no, tema kirjutas elulooraamatu oma senisest elust. Vana ta on? Vanem kui mina? Noorem kui mina? Minu ealine? Igatahes, kui ta ongi vanem siis mite väga palju…kuni viis aastat. Kõige rohkem 31-32.
No ja nüüd see Anna-Maria Galojan. Kirjutab ka elulooraamatut. “Kuidas minult varastati miljon.” Säärase pealkirjaga.
Ma arvan, et ma peaks ka hakkama elulooraamatut kirjutama. See saaks vist normaalse pikkusega ja kohati põnevustki pakkuv. Kooli aastad, mässuline gümnaasium, sõjavägi ja elu peale seda. Ja mis ma küll pealkirjaks panna võiksin? Pealkiri võiks olla huvitav, ligitõmbav,mitte nagu näiteks “Mitte ainult meestest”, nagu Aunastel oli. Selle najal oleks minu raamatu nimi “Mitte ainult naistest.”
Aga ma ei tea, mis pealkirja ma panna võiksin ja seepärast ma ei hakka üldse elulooraamatut kirjutama. Ja pealegi, mis ma selle eest saan? Saan vaid selle, et rahvas hakkab minust rääkima ja arutama ja kui ma nüüd mõtlen, siis kas see blogi polegi mitte elulooraamat mingis mõttes. Paar aastat on ikka üles märgitud ning inimestele lugeda antud.