muti metroo

Täna oli Raadio 2-es ühes saates teemaks, et kas teil on vene keelt rääkivaid sõpru ning mida nemad arvavad eesti keele rääkimisest. Noh, helistasid sinna igasugused ja rääkisid oma semudest. Mõtlesin minagi siis, et kas mul on mõni. Hetkel ei ole. Aga kunagi sõjaväes sain ma väga hästi läbi ühe kamraadiga, keda me kõik hüüdsime Titoks, kuid kelle tegelik nimi on mul tänaseks juba ununenud. Tema rääkis väga hästi eesti keelt ning tal polnud midagi selles keeles rääkimise vastu. Erinevalt kahest venelasest, kes muudkui raputasid pead ja vastasid “ne ponimõm” jne. Iga mõmmi eest said need tüübid 25 lisakätekõverdust. Aga siis kui suitsunurgas oli vaja suitsu küsida või laagris abi vaja, siis oli eesti keel hetkega selge.

Ja siis meenus üks väga hea sõber Sergei, kes kunagi minuga ühes ja samas asulas elas. Tegelikult käis ta minu paraleelklassis. Saime väga hästi läbi. Tegelikult, ega ta päris venelane polnudki – tema vanemad olid kunagi elanud Ukrainas ning kolinud `80-ndate lõpus Eestisse. Igatahes oli Sergeil Eesti pass ja kohalik keel suus. Väga väga hästi oli. Tema oli sõber, kes mind suitsetama õpetas, tema oli sõber, kes minult kooli ajal tüdruku üle lõi… Njah…Aga ikkagi oli ta väga hea sõber ning ma ei pidanud tema vastu kunagi vimma. Ütleme nii, et ma jäin ikkagi selle tüdruku huviorbiiti… 21. sajandi alguses kolis Serka peale sõjaväge aga Ukrainasse. Tänaseks päevaks olen kuulnud nii palju, et ta pidavat elama Šveitsis või Tšehhis või kusagil, on abielus ja vist isagi. Mina nägin teda viimati neli-viis aastat tagasi, kui ta käis Eestis oma õe kooli lõpetamisel.

Oli ikka tore sõber. Tahaks temaga koos mõne õlle juua ja meenutada vanu häid aegu.