muti metroo

Näikse olevat viimasel ajal populaarne kirjutada enda elust raamat. Kui ma olen siiani arvanud, et elulooraamatuid kirjutavad juba vanad inimesed, kel seljataga päris aukartust äratav arv aastaid ning eluski ühte ja teist saavutatud, siis minu iganenud arvamus sel teemal on ümber lükatud. Too selgeltnägija…mis ta nimi oligi…Ksenja või Zanja või….a, meelde tuli, Nastja…no, tema kirjutas elulooraamatu oma senisest elust. Vana ta on? Vanem kui mina? Noorem kui mina? Minu ealine? Igatahes, kui ta ongi vanem siis mite väga palju…kuni viis aastat. Kõige rohkem 31-32.
No ja nüüd see Anna-Maria Galojan. Kirjutab ka elulooraamatut. “Kuidas minult varastati miljon.” Säärase pealkirjaga.
Ma arvan, et ma peaks ka hakkama elulooraamatut kirjutama. See saaks vist normaalse pikkusega ja kohati põnevustki pakkuv. Kooli aastad, mässuline gümnaasium, sõjavägi ja elu peale seda. Ja mis ma küll pealkirjaks panna võiksin? Pealkiri võiks olla huvitav, ligitõmbav,mitte nagu näiteks “Mitte ainult meestest”, nagu Aunastel oli. Selle najal oleks minu raamatu nimi “Mitte ainult naistest.”
Aga ma ei tea, mis pealkirja ma panna võiksin ja seepärast ma ei hakka üldse elulooraamatut kirjutama. Ja pealegi, mis ma selle eest saan? Saan vaid selle, et rahvas hakkab minust rääkima ja arutama ja kui ma nüüd mõtlen, siis kas see blogi polegi mitte elulooraamat mingis mõttes. Paar aastat on ikka üles märgitud ning inimestele lugeda antud.

Oi kurja, kuidas ma täna ehmusin, kui sain mailile kirja, mille nimi oli “võlgnevus”. Südame alt käis külm jutt läbi ja peast mõtte, et kuhu ma küll võlgu olen? Enda arust ei tohiks mul ühtegi võlgnevust mitte kusagil olla – kõik arved ja värgid saavad alati õigeaegselt makstud. Tõsiselt mõtlesin, et nüüd lajatab keegi kusagilt mingi üüratu summaga, mis ajapikku kasvanud mingist pisikesest arvest, mis mul mingil põhjusel on ununenud maksmata ja keegi pole meeldetuletust ka saatnud (seda on juhtunud, et meeldetuletus saadetakse siis kui arve on viivistega lastud paari tuhandeseks kasvada ja minu küsimuse peale, et miks varem midagi ei teatatud, et mul on jäänud arve maksmata, vastatakse “ju me siis unustasime” ). Igatahes sain ma tõelise ehmatuse osaliseks ning selle paari sekundiga jäin ma mitu päeva vanemaks ning kolm halli juuksekarva tekkis juurde.

Aga kui ma kirja avasin selgus, et tegu mingi reklaamiga, kus reklaamitakse ma-ei-tea-mida. Ma ei vaevunud seda jama läbigi lugema, sest olin tõsiselt pahane. Ja olen ka praegu. Selliseid ehmatava pealkirjaga reklaame ei tohi saata ja see peaks kuidagi olema karistatav. Tegelikult ka. Tahaks praegu selle tüübi, kes selle reklaami välja mõtles, oma kätega…

…pole viitsinud/suutnud/jõudnud/tahtnud blogisse midagi kirjutada. Ikka väga pikka aega, vist. Aga olen heitetanud seda kirjutamise teemat juba mõned päevd ja kui juba paar sõpra mainivad, et igavaks läheb nii, eks siis peab (kuigi see arvutiklaviatuur siin on juba sajandeid vana ning kirjutamine sellel nõuab tunduvalt rohkem aega kui muidu).

Plaanisin kirjutada valimistest, mis hiljaaegu lained lõi, aga ei…Milleks? Iga teine blogi kirjutab sellest rohkem või vähem, seega jätan mina selle teema vahele.

Mida ma siis teinud olen kogu selle aja? Suure osa võtab muidugi töö ja teise poole kodu. Aga on ka helgemiad hetki. Näiteks möödunud neljapäeval käisime Kuursaalis karaoket laulmas! Mingi võistluse moodi asi. Panime oma nimed Erkkiga kirja ja ootasime. Mina valisin oma lugu ikka päris pikalt ja kuigi Erkki oli oma esinemise soovi ammu enne mind ära andnud sain mina enne teda lavale. Veel enne, kui ma laulma hakkasin (ma mõtlen, et isegi enne seda kui ma mikrfoni pihku sain) ulatati mulle tasuta pääse kahele järgmisel õhtul toimuvale peole, kus esinejateks Ivo Linna ja “Rock Hotell”. Mingi pisike pudel rohelise joogiga anti ka. Ja siis ma laulsin. Ja peale laulu öeldi, et tule siis 29-ndal toimuvale finaalile ka. Kaunis. Iseasi, kas ma sinna jõuan või saan minna.
Igatahes tegin tähelepaneku (nii palju, kui ma peale mitut liitrist kannu õlut suutsin tähele panna), et mitte keegi teine esinejatest ei saanud säärast piletit ega midagi. Aga võibolla mõni sai ka, sest ma ei ole oma tähelepanemises peale kolme-nelja liitrit õlut enam päris kindel.
Me arvasime (Erkki arvas), et pidu Kuursaalis kestab hommikul neljani ja siis peame kaks tundi linnapeal hulkuma, et siis Merka öisest vahetusest autoga tuleb ning meid turvaliselt tagasi koju toimetab. Aga juhtus nii, et pidu sai läbi kell kaks ja meile jäi neli tundi hulkumist. Meie kõigi õnneks aga juhtus Kuursaalis olema üks minu kunagine hea ja tore koolikaaslane, kes juhuslikult elas Pärnu kesklinnas ja kelle juurde ma siis saime öömajale minna. Ega ma sellest ööst rohkem suurt tea, sest kohale jõudes vajusin magama (nagu me kõik tegelikult).
Reedel me Kuursaali tagasi ei jõudnud. Ja pilet jäi kasutamata. Kahjuks. Ja see pudel rohelise joogiga seisab ikka veel riiulil ja ootab joomist.

Ka möödunud laupäev jäi kaunis lühikeseks. Ärgates sadas lund. Tuli meeletu jõulutunne või siis sellele eelnev tunne, ma ei tea. Surasin plaadi jõululauludega muusikamasinasse ja kuulasime. Tekkis mõte minna Janno juurde. Poest läbi, mõned õlled ja….Need oli seal vist öö otsa joonud, sest kõigil olid näod suht lääpas. Soovisime häid jõule (jõulutunne oli ikka meeletu) ja hakkasime siis muljetama ja rääkima ja…..ma ei tea, kuidas see juhtus, kuid järsku oli köögipõrandal kast õlut ja peale kolme-nelja tundi lülitus minu kõvaketas välja ning mitte midagi ei jäänud enam mällu. Õhtul kell 11 ärkasin kodus ja Riin rääkis mulle millist tsirkust ma olin teel koju ja poeski veel teinud. Tekkis tahtmatult küsimus, kust ma olen omandanud Elmo Nüganeni kehastatud Pantalone kombed ja miimika. Igatahes Vändra Konsumisse pole ma siiani julgenud rohkem minna.

Vot, nii palju siis sellest. Eks enne seda on ka pidusid peetud ja peetakse veelgi, kuid kõigest ma ka siin rääkima ei hakka. Jäägu mõni asi neljasilma jutuks.

Huvitav kui paljud on seda mõtet mõelnud? Et nad tahavad saada superstaariks. Ja meil on nüüd see tore “superstaari saade” ka, juba kolmandat hooaega, kuhu inimesed ikka lähevad ja lähevad, kuigi eelmisel aastal nad ise netis kommenteerisid, et nad ei saa aru inimestest, kes sinna ennast lolliks lähevad tegema.

Tegelikult mina ei taha saada superstaariks, sest siis inimesed nõuavad minult midagi, tahavad minult midagi kindlat saada. Mina aga tahan teha asju omamoodi ning ajada oma rida.Kui Õhtulehes ilmuks pealkiri, et “näe, superstaari-Villu pani kusagil pubis pidu nii, et maa must ja klaasikilde täis”, siis minu närvisüsteemis tekiks lihtsalt lühis ning ma virutaksin oma Gibsoni sellele muda-ajakirjanikule pähe pooleks. Aga sõbrad-tuttavad ja töökaaslased pärivad minult iga kuramuse aasta, et miks ma sinna superstaari saatesse ei lähe. Ja ma ei viitsi neile enam isegi vastata.
Aga kas pole tore pealkiri, et inimesi seda postitust lugema meelitada? Minu meelest on küll…:D

Tegelikult kogusin ma ennast päris mitu päeva, et öelda hingelt ära paar tähelepanekut tänavuse superstaari saate kohta.
Esiteks see, et härra Rannap on läinud julgemaks ja mürgisemaks, kui varasematel aastatel. Ei tea, kas teda ähvardati palganumbri vähendamisega või lubati hoopis pappi juurde, kui ta kurjemat häält teeb? Igatahes pole ta enam leebe, hullumeelsusele läheneva papi moodi.

Aga ma tahtsin öelda selle naisisiku kohta ühte ja teist. Selge, et seal peab istuma kahe mehe vahel üks nõrgema soo esindaja, kuid milleks peab see olema Maarja-Liis Ilus. No kurat, kas siis mitte keegi teine polnud nõus või?
Mind ajavad tigedaks tema nähvamised noortele staariks pürgijatele:

“Ma ei näe sinus staari!”

“Sinus pole seda energiat!”

“Sinu hääl on liiga tavaline!”

“Sa peaksid esinedes rohke liikuma!”

“EI!”

Eks neid ütlusi on tal selle kahe saatega veel olnud, kuid mul ei tule ka kohe kõik meelde. Mida ma aga öelda tahan on see, et Maarja-Liis Ilus on laval esinedes kõike seda, mida ta noortele seal saates ütleb. Ta on nagu vahakuju laval, mis on suudetud uudse tehnoloogia abil suud liigutama panna. Laval olles, ei suuda ta rohkemat kui ehk mõned sammud vasakule-paremale astuda. Energiat pole selles naises kohe grammigi. Ma pole teda kunagi näinud laval publikule naeratamas või mingit muud moodi miimika abil kuulajatega kontakti otsimas. Keegi nagu sunniks teda laulma. Minule, kui kõrvaltvaatajale näib, et ta nagu tahaks kähku oma lood ära teha, et siis koju teleri ette horisontaali visata.
Ja mis kõige tähtsam – ma ei näe temas staari. Ta on põlvepikkusest peale inimeste kodudes pildikastis laulnud, pisikesest tirtsust saati. Ta on lihtsalt inimestele täiesti tavaline asi. Midagi, mis on lihtsalt olnud. Ei midagi erilist, kuid me teame, et ta on. Ta ripub kuulajate küljes kui jäänuk.

Ja hääl on tal tavaline. Selge, puhas…tavaline. Tema hääles pole põnevusenootigi, mis muudaks mõne tema kaverdatud loo omapäraseks.

Vabandust, kui mõni tulihingeline Ilusa-Maarja fänn nüüd solvus või veri tema muudest kehaosadest pähe kerkis. Mul on siiralt kahju, kuid mina ei näe temas säravat lauljat.

“Maitse asi!” ütles kukk ja nokkis sitta.

Nüüd juhtus siis niimoodi, et on mõned ettevõtted, kes paberarveid mulle postkasti enam ei saada. Lihtsalt nad otsustasid, et internetis on asi mugavam ja palju lihtsam. Ausalt öeldes polnud mul varem e-arvetega kokkupuuteid olnud ja ma eelistasin paberit postkastis. Kõik rohelised metsakaitsjad valage oma kolme aasta raev nüüd minu peal välja.

Igatahes olin ma sunnitud oma telefoni arvet ja interneti arvet internetis maksma. Interneti arve maksmisega ei tekkinud mingeid probleeme, see tuli kõik kuidagi imeliselt lihtsalt. Aga see telefoni arve. Peavalu!

Kõiksepealt pidin end operaatori netikeskonnas kasutajaks tegema, milleks oli mul aga vaja saata kuhugi mingi sõnum, millele ma sain vastuse, mis sisaldas endas parooli. Sisestanud aga vajaliku parooli vajalikku lahtrisse ei juhtunud mitte midagi. Mitte midagi ei juhtunud ka teisel ega ka kolmandal katsel.

Arve oli vaja maksta ja ma saatsin uuesti sõnumi, et saada parool. Vastu tuli sõnum, et Teil juba on parool. No jah, aga mida ma teen parooliga, mis ei tööta, kurat! Aga selleks, et ma omale uue parooli saaksin, pidin saatma sõnumi, et kontrollida eelmise parooli õigsust. Sain hoopis uue parooli. Mis aga ei töötanud ei esimesel ega ka teisel sisestamiskatsel. Kolmandal töötas.

Mul olid selleks ajaks juba juhtmed suhteliselt koos ja närv must kui öö.

Siis tuli aga välja, et ma ei näegi kusagilt sealt seda arvet, vaid ma pean minema operaatori kodulehelt aadressile Arved.ee ja sealt tellima arved oma meilile. See tehtud läksin tagasi operaatori kodulehele. Nüüd oli seal arve olemas ja juures kiri “maksa arve”. Maksin arve. Meiliaadressile pole aga siiani ühtegi arvet tulnud. Ja igasugused spetsialistid hoidku keel hammaste taga, et äkki ma sisestasin meiliaadressi valesti. Ma tean väga, kuradi, täpselt, mis on mu meiliaadress ja ma ei eksi sellistes asjades kunagi. Ma kontrollin oma sisestatud andmed alati, ALATI, neli-viis korda üle.

Igatahes maksin ma arve ära ja siis….ülla-fucking-ülla, oli mu otsekorralduslepingutes järsku otsekorraldusleping selle samuse operaatorfirmaga ja kuupäev oli 12. Kontrollides selgus, et see raha juba korra maha läinud. Mida tähendas siis operaatori kodulehel olev käsk “maksa arve”, millele klikates suunati mind panga interneti lehele ja kus ma sain kohe oma arve maksta?

Vot nii lihtsad need e-arved ongi!

My ass! Andke mulle need paberarved tagasi, snoobid!

“Zombie mesinädalad”

Konsumi filmiriiul on pea ammendamatu säästu(saasta)filmide varamu. Kui ma täna sealt mööda jalutasin juhtusin nägema ühte huvitava kaanepildiga filmi, mis maksis vaid 25.90 ja ma panin selle korvi. Kuid kui ma juba seal olin siis ma hakkasin seda riiulit keerutama ja leidsin veel kolm huvitava kaanepildiga filmi. Selgus, et Konsumil on olnud kaubapäev. Kas see oli juhus või tegin ma alateadlikult nii, kuid kõik neli filmi osutusid õudusfilmideks. Koju jõudes asetasin ma kolm nendest riiulisse, ühe aga surasin DVD-mängijasse.

Danny ja Denise on värskelt abiellunud ning läinud nädalaks puhkama Denise onu villasse mere ääres, kus aga Dannyga juhtub mererannas õnnetus – täiesti võõras mees ilmub merest, kargab Dannyle kallale ning oksendab talle vere näkku, mille tulemusel Danny lämbub ja sureb. Arstidel ei õnnestu noormeest elustada ja kuulutavad ta juba surnuks, kui Danny seletamatul kombel ellu ärkab.
Kuid peagi tekib taimetoitlasest noormehel seletamatu lihahimu ning linnakeses hakkavad inimesed ära kaduma. Denise saab õige pea teada, et tema armastatud mees on elav surnu. Kuid suur armastus ning sõnad “hädas ja viletsuses, kuni surm meid lahutab” sunnivad naist oma mehega koos olema. Kuid mida teha, kui mehe lihahimu muutub kontrollimatuks?

Üllatavalt hea film oli. Tegelikult ikka päris hea. Üks mõnus indie-horror. See on film kõikumatust armastusest ja õudusest läbi veidra huumoriprisma. Ma poleks uskunudki, et Konsumis ka midagi nii head leidub. Tegelikult ka. Ma olen sellest filmist siiani rabatud. Kuigi kaameratöö pole mõnes kohas ideaalne ja pisidetailidega on siin-seal mööda pandud, ei häiri need kokkuvõttes kohe üldse.

PS! Filmi soundrack on väga-väga hea ja kõik lood sobivad sellesse filmi, kui münt WC-ukse mündikogujasse. Filmi viimane lugu “Stand by youre man” jäi terveks õhtuks kummitama.

Käisime eile Tallinna lennujaamas Mikul vastas. Tuli teine tagasi kaugelt Austraaliast. Need kümme kuud möödusid tegelikult päris kähku. Nüüd tagantjärele vaadates.
Istusime seal ja ootasime. Seisime ja ootasime. Kui saabuvate lendude uks lahti läks naelutasime oma pilgud uksele. Kuid Mikku ei tulnud ega tulnud. Kõik teised olid juba tulnud ja vastutulnud inimestega ära läinud. Olime ainult meie. Miku ema sattusid kergelt öeldes paanikasse. Miku isa läks infopunkti uurima, mis värk on.
Kuid siis ta tuli. Nagu nalja täis. Ja oligi täitsa Mikk. Naisisikud pisardasid. Kõigil oli hea meel ja kõik olid õnnelikud. Mikule tuli üllatusena, et meie talle vastu tulime. Ta arvas, et ainult vanemaid, kuid meid nähes oli ta keeletu. Muudkui korrutas,et poleks uskunudki, poleks arvanudki. Kuidas te siia saite?

Ja siis läksime laiali. Mikk läks staadionile jalgaplli vaatama. Meie läksime ka. Koju. Jalgpalli vaatama.
Mäng oli päris hea. Eesti vutimehed suutsid suurele Brasiiliale vastu seista. Tulemus 1:0 Brasiilia kasuks on ikka väga hea tulemus.
Aga need Brasiilia pallivõlurid on ikka parajad memmekad. Iga puudutus ja kohe murul siruli, jalg valus ja karje suul. Paari hetke pärast tõusevad püsti ning jooksevad edasi, nagu poleks midagi juhtunud. Lausa paha oli vaadata. See küll ilus jalgpall polnud. Arvamus Brasiilia mängijatest muutus täielikult.

Aga tähtis on see, et Mikk on nüüd kodus!

…ongi selleks aastaks läbi. Põhimõtteliselt. On veel ühed, kes peavad oma mängu ära lõpetama, kuna nende finaalmängu katkestas vihm. Vihm on tänavu väga kiuslik olnud ning jätnud nii mõnegi mängu ära, et ma siis ennast hiljem pooleks rabeleksin.
Aga muidu läks hästi. Registreerunud mängisid ja tundsid end hästi. Kes ei mänginud ja kohal ei viitsinud käia, see sai disklafi. Mõni andis loobumisvõidu, mõni vigastas ennast mõne muu spordialaga ja loobus siis tenniseturniirist. Igasuguseid oli.
Aga mina võin nüüd kergemalt hingata, sest ma ei pea igal nädalavahetusel kell 11 tenniseväljakule ennast lohistama olgu mul uni või pohmakas. Nüüd ma saan magada (ise ka ei usu tegelikult, sest sees on programm, mis äratab automaatselt ka laupäeval pühapäeval kell 8 hommikul).

Aga tennisest veel niipalju, et eile käisime Erkkiga lihtsalt oma lõbuks tennist mängimas ning üks pall lendas üle aia ja jäi pargitee äärde vedelema. Me ei viitsinud kohe järele ka minna, mängisime edasi. Ja siis tuli üks naine mööda pargiteed, kummardas, võttis palli ja … pistis taskusse. Me jäime alguses ammulisui vahtima, et mismoodi nii ülbelt kohe! Ta ju pidi nägema, et me mängime….! Igatahes tormasime talle jooksujalu järele, Erkki veel vilistas valjult ning naine jäi seisma. Temani jõudes nägime, et tal olid silmad häbi täis. Mitte sõnagi ei lausund, kuid teadis kohe, et tahame palli. Erkki oli veel “viiskas” .
“Leidsite palli, jah?” küsis ta ning naine püüdis naeratada, kuid see oli ikka väga vilets.
“Nüüd annate selle meile tagasi?” päris Erkki. “Oi, aitäh, suur tänu!”
Naine pöördus kannalt ringi ning läks kiirel sammul minema. Ta elab kohe pargi kõrval, tema kodu väravas saime ta kätte.

Oma blogi statistikat uudistades sain halva üllatuse osaliseks, kui avastasin, et blogi aktiivseim päev oli eile, 19. juuli. Ja seda külastas…….19! inimest. Kratsisin kukalt. Võimatu. Alles mõni päev tagasi oli seal kirjas, et aktiivseim päev oli eelmise aasta suvel, kui külastas 180 inimest ning näiteks selle aasta 9. juulil käis juba 110 inimest. Kurat, kuidas siis on võimalik, et aktiivseimal päeval külastas minu blogi nüüdsest 19 inimest?

Tegin lehele refreshi ja logisin välja ja siis sisse ja tegin uuesti refreshi…..mitte sittagi ei muutunud.

Aga ega see minu puhkust nüüd halvemaks ei tee….:D Minul hakas tänasest puhkus. Öeldi nii, et ära nüüd tule, puhka nüüd ning tule tagasi näiteks…….20 päeva pärast.

Pole paha!

Juhtusin täna telerist nägema uudislõiku sellest Lõuna-Eestis juhtunud õnnetusest rallil. Uudislõik püüdis välja selgitada, kes oli selles õnnetuses süüdi. Kas rallisõitja, hukkunud pealtvaataja või turvameeskond, kes pidi raja äärt turvama.

Las ma räägin….rallisõitja ei saanud kohe kuidagi süüdi olla. Ei tema ega kaardilugeja. Nad tegid oma tööd, nad sõitsid rallit.

Süüdi on muidugi hukkunud pealtvaataja, sest ta seisis täiesti vale koha peal. Ta seisis väliskurvis….Täiesti hull, ütleksin ma.

Aga kõige rohkem on süüdi turvameeskond. Ja sellest ma kirjutan, kuna selles uudisloos ajas turvameeskonna liider/kapten tagasi, et nemad süüdi pole, et nemad tegid kõik, et midagi ei juhtuks. Et paljud nende meeskonnast on kogenud turvajad rallidel. Las ma nüüd räägin…

Alles hiljuti oli mingi Tallinna ralli, millest paar etappi olid siin Vänrda lähedal. Käisime siis ka sõpradega vaatamas. Kurvis, kus me viibisime, oli rohkelt rahvast. Kurv ise oli hea. Seal oli ka üks turvaja, kes muudkui vilistas, kui ralliauto suurel kiirusel meie poole kihutas.
Ja siis olid seal ühed paksud soomlased, kes jõid õlut, karjusid ja möirgasid hirnuda. Ehtsad soomlased…maani täis, lumivalged, rasvased. Ja siis otsustasid need soomlased ära minna. Nad võtsid oma kaasaskantavad istetoolid ja hakkasid lahkuma. Vast seepärast nad läksid, et nende õllekast oli tühjaks saanud. Kui neli soome poega tuikusid kenasti mööda karjamaad, rallirajast turvalises kauguses, siis üks segi joonud soomlane ronis otse rajale, tuikus ja lällas seal. Vehkis oma tooliga ja karjus.
Nüüd tuleb tähtis koht….! Kas raja turvaja tegi midagi? Ei. Ei midagi olulist. Ta lihtsalt seisis ja vilistas. Ei jooksnud talle järele ega midagi. Seisis, vilistas ja karjus, et rallihuviline rajalt ära tuleks. Rallihuviline ei tulnud ära.
Ja siis tuli ralliauto suurel kiirusel, kuid õnneks märkas juht kakerdavat turisti rallirajal, võttis hoo täiesti maha ja sõitis mööda tee äärt. Päris kindlasti kaotas ta sellega kõvasti aega.
Raja turvaja võttis telefoni ja helistas järgmisse turvapunkti ja ütles, et teie poole jalutab purjus fänn….mööda rada. Käskis mehe rajalt maha võtta. Aga ise järgi ei jooksnud. Selle aja jooksul, mil see purjus fänn rajal oli ja viimaks järgmises punktis maha võeti, jõudis veel kaks autot temast väga aeglaselt mööda sõita.
Vot nii turvaline oli Tallinna ralli üks etappidest Vändra lähistel. Kui ei usu minu juttu siis peale minu oli seal veel vähemalt kolmkümmend inimest, kui mitte rohkem.

Ja nüüd mõtleme uuesti, kas meie rajaturvajad on ikka piisavalt kogenud. Ja kes siis ikkagi on süüdi?