Keegi ei tea mitte midagi

Posted: august 24, 2013 in Uncategorized

Olen selle aasta jooksul käinud Tallinnas rohkem kui ühelgi teisel aastal varem. Põhiliselt küll töö asjus. Viimane kord oli aga eriliselt meelde jääv tänu erinevatele värvikatele (ja mitte nii värvikatele) kujudele, kellega kohtuma ja suhtlema pidin.

Hommikul anti meile käsk ühed korvid osta. Töökaaslane helistas antud numbril ette ja uuris, kas on ja kas saab. Kõik olemas, ka hinnas lepiti kokku. Kuna oleme varem sealt neid ostnud arvasime teadvat, kuhu minna. Kusagil kõrvaltänavas oli rida ladusid, üks neist, ilma igasuguse nimeta (nagu suurem osa neist) oli koht, kuhu pidime minema. Astusime sisse ja siis läks lahti……

Ladu oli täielik segadus. Igasugust kraami vedeles põrandal, riiulid olid kraami täis. Igasugused torud rippusid riiulitelt igas suunas alla, kuhi külmikuid kõikus ohtlikult ühes lao nurgas. Laos oli kaks tüüpi, kellest üks kadus koheselt kusagile riiulite vahele kui meie sisenesime. Teine, kellel polnud ilmselt kusagile peituda, kuna seisis keset ladu tühja puitaluse peal, vaatas meid suurte silmadega ja hakkas siis kokutama: “Kes te olete, kuidas te siia saite, kes teid saatis, mida te tahate?” Küsimused tulid kui ühe hingetõmbega.

Vastasime rahulikult, et helistasime ette ja lubati kõik meie tulekuks valmis pakkida jne. Tüüp ei teadnud midagi. Teine mees julges nüüd riiluite vahelt välja tulla ja jätkas oma tööd mingi kasti kiletamisega. Kiirelt võttis meie vestluspartner ühendust oma ülemusega. Ka ülemus ei teadnud midagi. Veel üks kõne kellelegi, kes ka ei teadnud midagi. Küsiti meilt, kellele me helistasime. Andsime numbri. Ei, ei, see on vale number.

Lattu ilmus järsku mingi vanem mees, kiilakas, pikk mantel seljas. Sammus otse meie juurde. Sama küsimuste laviin: “Kes olete, mis tahate, kes saatis?” Vastasime ja jälle helistati kuhugi. Nüüd juba keegi teadis. Pidime minema kuhugi kontorisse, sest valmis pakike on seal. Aadress anti ka.

Kohale jõudnud, leidsime ennast pea samasugusest ladude kompleksist. Väravad avanesid, sõitsime sisse ja…..milline uks neist? Nagu tüüpiliselt polnud kusagil ühtegi silti. Väravad avanesid taas, sisse vuras tume mersu. Autost astus välja see sama kiilakas mantliga tüüp. Ühest uksest astus välja keegi vana mees. Kiilakas jagas vanamehele mingid käsklused, mille peale viimane meie juurde tuli ja palus sõrmega näidatud lao juurde sõita. Sõitsime sinna. Uks avanes ja väljus veel üks kiilakas. Ilma kaelata. Selline, kellel pea mahub täpselt õlgade vahele ilma igasuguse üleminekuta. Küsis, et mida me tahame. Rääkisime, et siin olla mingid korvid, mida me soovime. Kiilakas ei teadnud mitte midagi. Hoovi vuras veel üks auto, millest väljus nooremapoolne kiilakas. Ka ilma kaelata. Palus ühel meist rahaga kontrorisse tulla. Mina jäin lao juurde. Lao tüüp kadus lattu ja tuli hetke pärast alusetäie korvidega lagedale. Nüüd ta siis teadis. Ta seletas, et enne ei tohi ta midagi laost välja anda kui raha on makstud. Laadisin korvid auto peale.

Järgmine koht, kuhu pidime minema oli jälle üks ladude kompleks, mis kõik kuulus õnneks ühele firmale. Jõudnud kohale helistasime.

“Tervist, meil siin Hiiumaa kaup, mille pidime siia teie laududesse tooma.”

“No ja siis?” saime vastuseks.

“Et kuhu me selle maha laeme?”

“Lattu!”

“Millisesse neist?”

Pisuke vaikust. “Teise lattu.”

Kõne lõpetati. Sõitsime teise lao ette ning hakkasime kaupa alusele maha laadima. Kõrval olevast uksest (mille taga asus ilmselt mingi kontor) ilmus välja noor mees, kortsunud triiksärk seljas, pisike õllekõht üle püksiääre, silmad pool kinni, kaks lotti lõua alla tilbendamas, nina all heledad piimavuntsid. Selline tüüpiline ennast lolliks istunud inimesehakatis, kes pole elu sees füüsilist tööd teinud (ja kui peaks miskipärast ka järsku tegema lõpetaks haiglavoodis äärmiselt raske traumaga). “Mida te tahate?” küsis ta.

Vastasime, et pidime kauba siia maha laadima.

“Mina ei tea midagi,” vastas piimavunts. Tundsin, et see lause hakkab mulle juba vastu.

Vunts kadus oma kontorisse, et siis mõne sekundi pärast tagasi tulla. “On teil palju kaupa?”

“Ei ole.”

“Hea küll, pange siia,” käskis ta ning osutas käega selle aluse peale, kuhu me juba osa kaupa olime pannud.

Viimaks sõitsime ühte (ülla-ülla) ladude kompleksi, kust pidime kaupa peale võtma. Ladude ees ei toimunud mingisugust liikumist. Läinud sisse nägime kahte laua ääres istuvat sonidega tüüpi, kes mängisid kaarte.

“Tere, tulime selle ja selle järele,” ütlesime.

Tüübid vaatasid teineteisele otsa, kehitasid õlgu ja vastasid kui ühest suust: “Meie ei tea midagi!”

Üks lükkas ennast tooliga arvuti juurde, klõbistas pisut ja teatas, et kaupa pole tulnudki. Võtsime kõne oma ülemusele ja teatasime halvast uudisest. Ülemus käskis oodata, et ta teeb paar kõnet. Viis minutit ootamist ja ülemus helistas tagasi. Ta ütles,et meie soovitud kaup peaks laos ikkagi olema, sest kaup oli eelmisel päeval tulnud.

Andsime info edasi.

Ma juba teadsin, mida vastatakse. “Meie ei tea midagi,” LOOMULIKULT! Tallinnas ei tea keegi midagi, vaid helistatakse kellelegi teisele, kes helistab kellelegi teisele, kes ehk teab midagi. Üks soniga onu tõusis ja kadus kuhugi lao sügavusse. Kaardimäng jäi pooleli. Huvitav palju nad mitte millegi tegemise eest palka saavad?

Samal ajal kui tüüp tagasi tuli helsitas ülemus meile ja teatas, et neil ikka pole kaupa ja me võime ära tulla. Kaardimäng võis jätkuda.

Mida ma siis õppisin? Sain teada, et Tallinnas on ropult palju ladusid, millest suuremal osal on silt, mingi “-trans” või keski “-logistic”. Teisel osal laudest puudub üldse mingi silt.

Veel sain ma teada, et Tallinnas ei tea keegi mitte midagi, kui neilt midagi küsida.

 

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s