Archive for the ‘Uncategorized’ Category

Tervitusi teisest ilmast

Posted: november 5, 2015 in Uncategorized

Mul tuli vahepeal meelde, et mul on blogi. Pagan, alguses ei saanud sissegi, sest parool oli ununenud. Väike reset ja korras. Siis hakkasin mööda teiste blogisid kolistama. Ausalt öeldes – mitte sittagi pole muutunud. Suurem osa blogisid pole kuhugi arenenud. Viimane postitus jääb paari aasta taha. ( nagu ma ise parem oleksin ) Mõni blogi on tegevuse täielikult lõpetanud ja kustutatud. Mõni on muutunud privaatseks ja nähtav ainult kutsetega. No jah siis, ma ei hakka anuma/paluma. Aga mõni tegutseb ikka täiel kiirusel ja teeb paar postitust päevas.

Ah, et kuidas minul vahepeal läinud on. Hetkel teen süüa. Ja mängin tütrega Lotte Memoryt. Tema võidab kogu aeg. Sest tema teeb laua (sätib kaardid tagurpidi lauale), aga ta sätib need kahe kaupa, üksteise kõrvale. Ja kuna tema on noorem siis ma luban temal alustada.

Selle suve esimesel päeval murdsin jala. Ametlik versioon on, et kukkusin. Murdsin hüppeliigese lähedalt pindluu, lisaks sääreluu mõra ja sidemete rebestus. Kaks ja pool kuud liipasin karkudel, kuu aega sain taastusravi. Lonkan paremat jalga siiani ning raviarsti sõnul on nii, et kui järgmise aasta jaanipäevaks korda ei saa, jäängi pisut lonkama.

Aga muidu käin tööl ja teen nii palju kui suudan. Mõni päev on hea, teine päev aga Eesti mehe kombel surun kihvad risti ning rassin läbi valu.

Lubadusi ei anna, aga kui meelde tuleb siis kirjutan jälle.

Mustad purjed

Posted: jaanuar 25, 2015 in Uncategorized

Kuna olen lapsega nüüd mõnda aega kodus olnud, ja olen ilmselt veel mõnda aega, siis on mul olnud ka aega pikemalt televiisorit vaadata. Sattusin sellise uue sarja peale nagu “Mustad purjed” (“Black Sails”). Nüüd olen ära vaadanud kaks esimest osa ja, oi pagan, kuidas see mulle meeldib! Nüüd on mul kaks sarja, mida vaadata ja oodata (esimeseks on “Elavad surnud”). Kõik, kes on kunagi olnud vaimustusest erinevatest piraadilugudest peaksid sellele sarjale tähelepanu pöörama.MV5BMTY1ODU0NDU4MF5BMl5BanBnXkFtZTgwMDIzOTE4MzE@._V1_SY317_CR0,0,214,317_AL_

Sarja tegevus leiab aset 20 aastat enne romaani “Aarete saar” tegevust. Jah, lugesite õigesti. Just selle sama Robert L. Stevensoni kirjutatud romaani eel looks on sel sarjal määratud saama. Lugu saab alguse, kui kapten Flint vallutab oma piraadijõuguga ühe laeva. Tuleb välja, et Flint otsib midagi, mis pidanuks sel laeval olema. Aga pole. Või õigemini on ka, aga mitte seal, kus see olema peab, vaid noore laevakoka valduses. Noor laevakokk pakub ennast Flinti meeskonda ja sattunud piraatide kodusadamasse Nassau üritab väärtusliku asja seal maha müüa. Tegelikult too ei tea, mis see on või kui väärtuslik see on. Ühel hetkel avastab ta, et põhimõtteliselt terve saar ajab teda taga üritades väärtusliku paberitükki enese kätte saada. Et kogu selles pudrus ellu jääda õpib noor laevakokk paberil oleva teksti pähe ning põletab dokumendi, misjärel annab end ainsa targa ja haritud piraadi, kapten Flinti, kätte vangi. Noore laevakoka nimi on John Silver.

Sarjas on märulit ja armastust, plahvatusi ning mõõgavõitlusi, eelkõige aga piraatide omavahelisi jagelemisi, salakokkuleppeid ja altvedamisi. Äärmiselt pingeline ja põnev vaatamine. Vähemalt minusugusele piraadiseikluste fännile.

nycc-black-sails-creators-tease-season-2-and-debut_89pp.1920 blacksails

Miks on nii…

Posted: jaanuar 20, 2015 in Uncategorized

…et leidub inimesi, kes on ikka no nii kahe persega kui veel olla annab? Ma ei oleks seda elu sees uskunud, et päris selliseid on! Ja veel meesterahvas. Väidetavalt. Viibid temaga ühes seltskonnas ja ta räägib sinu lähedastest inimestest ja ka sinu sõpradest häid lugusid, kiites neid igas eluvaldkonnas. Satun mina aga hiljem ühte teise seltskonda ja kuulen, kuidas see tüüp on nende samade inimeste kohta rääkinud sääraseid mustavaid jutte, et…. Vaene tüüp ei ole vist veel teada saanud, et mul on lai tutvusringkond, ent ma kavatsen teda sellest lähiajal informeerida. Ehk hakkab häbi ja kaob oma Lõunaosariikidesse tagasi kraavi kaevama.

Kaks esimest kuud aastast

Posted: veebruar 22, 2014 in Uncategorized

Kaks esimest kuud aastast on napilt-napilt möödas. Üks nädalake veel jäänud. Siis on märts. Ja siis aprill. Sünnipäev läheneb suurel kiirusel. See mõte, et ma kõnnin oma neljandat aastakümmet siin munal on pagana hirmutav. Kuidagi. Miskipärast. Kusagil sügaval hinges, kusagil seal põrna taga (ega ma täpselt aru saagi, kus täpselt) on mingi ürgne hirm vanuse ees. See on alles hiljuti tekkinud. Ei tea, kas peaks mõnele hingetohtrile näitama.

Eelmises postituses sai mainitud, et tütar käis oma opil ära ja lootus paranemisele on suur. Kaks kuud on näidanud, et suurus pole üldse oluline. Toonane lasteaias käimise rekord – 8 päeva – on löödud…nelja päevaga. Et siis 12 päeva. Ma tean küll, millest kõik alguse saab, kuid meil pole võimalustki raviga alustada. Martha Marial on nii, et kui nohu tekib on kohe kõrvades. Pandi need torukesed küll kõrva, aga haigeks jääb ta ikka. Mäda voolab küll kenasti kohe välja ning haiguse kulg on kergem, kuid haiguste sagedus pole nagu väga muutunud. Et saaks nohu ravida, seda pole – kohe on kõrvad valusad. Veebruari teisel nädalal haigestusin isegi. Istun veel praegugui koos põnniga haiguslehel. Uuest nädalast saan ehk tööle. Aga pole mingit lusti saata last tagasi lasteaeda, kui täna jõudis minuni info, et tema rühmas käivast 14 lapsest on viis lasteaias, kõigil nohu. Võib olla teistel lastel on nii, et lihtsalt nohu ilma palavikude ja põletike, ent meie pliks on kohe sirakil voodis. Miks nad viivad oma tõbiseid lapsi lasteaeda haigusi levitama? Tahaks neil võtta kohe rinnust ja korralikult raputada. Äkki koliseb raasuke mõistust kuhugi paigale. Või peaks hakkama trahvima neid vanemai, kes oma nohuse lapse lasteaeda viivad? Küsisin ühel vanemalt kord, kes oma poisi hommikul lasteaeda tõi, lapsel tatt ninast väljavoolamas, säärane roheline, veniv, nagu rabarberikisell, et miks ta nii teeb. Lapsevanema kommentaar, et see pole nakkav ajas mu endast välja. Järgnenud sõnavahetus ei kuulu avalikustamisele. Aga me ei tereta ka enam. 🙂

Kevad on tulemas ja ma tunnen seda. Talv, kahjuks tänavu selline väga lahja, on läbi saamas. Aasta esimese grilli tahaks nüüd ära teha. Esmaspäeval tekib selleks esimene võimalus.

Ma pole jälle midagi kirjutanud. Mõtted käisid küll, aga sõrmed ei viitinud mööda klaviatuuri joosta. Seega jäi kirjutamata. Nüüd aga püüan äärmiselt lühidalt kokku võtta.

Sitt aasta oli.

See on kõige lühem kokkuvõte, mis ma teha oskan. Ent mingi sisetunne ütleb, et ma pean siiski õige pisut pikemalt kirjutama. Ma olen alati kuulanud pigem oma sisetunnet, kui mõistust või südant. Süda pole ammu enam adekvaatne, mõistus võtab kõike liiga ühekülgselt.

Miks aasta sitt oli? Noh, ema keeras tervele perele sitta ja enne ta ei toibu sellest jamast kui ära sureb. Isa on kahjuks süütu kaaskannataja. Püüdsin aidata, rebisin ennast töö, oma pere ja vanemate vahel lõhki. Lõpuks pidin valima ja valisin oma pere. Vanemad jäid saatuse hooleks. Miks pean ma aitama inimest, kes iseennast ei aita? Nüüd on nad koduta, rahata, lasteta……

Tädi surm andis järjekordse hoobi. Ei suutnud ma seda pikalt uskuda ja kui lõpuks, peale matuseid, kohale jõudis, nutsin ennast kuivaks. Ilma häbenemata, sest olin kaotanud kellegi, kellega pikkadel suveöödel tarka juttu ajada. Olin kaotanud kellegi, kes mind mind rasketel aegadel toetas. Noh, ma arvasin ,et need on rasked ajad. Ma ei teadnud, et aasta 2013 võib veel raskem olla. Tädi ütles mulle kunagi, et peale pimedust tuleb alati päike välja. Tuligi. Tema jaoks kahjuks enam mitte….

Martha Maria käis opil ära. Loodame nüüd, et kõik läheb paremuse poole. Et enam ehk ei ole nii palju haigusi. Et saame rohkem kui kaheksa päeva kuus lasteaias käia. Epilepsia jääb endiselt.

Inimesed muutuvad. Nad muutuvad läbi aja ja ruumi. Tänaseks päevaks on inimesed veelgi rohkem muutnud. Kes rumalamaks, kes targemaks. Kes veidramaks. Miks?

Uus aasta algab ilmselt kohtu uste kolistamisega. Pean oma ema kaitsma hakkama. Või kas ikka pean?

Vot see on tõsine dilemma. Sest ka mina olen kannataja…

Kas mingi Murphy seadus?

Posted: september 9, 2013 in Uncategorized

See on nagu mingi kuri loodusseadus, et kui mul on fotokas kaasas ei tule seda hetke, mida tahaks pildile saada. Kui ma näen kurja vaeva, et saada mõni hea pilt metsloomast, ei ilmugi nad kohale. Lähen paar tundi enne päikeseloojangut kohale sinna, kus tean neid liikuvat, kuna alati seenel käies (fotokat pole kaasas) näen sel lagendikult kas kitsi või rebaseid või jäneseid või kulli jahisaaki otsides taevas tiirutamas. Vean kaasa statiivi, sätin valmis oma parima suurendusega objektiivi (teised on ka kaasas igaks juhuks) ja siis passin ja passin ja passin. Kedagi ei tule. Nagu nad teaks, et üks piltnik passib. Ja siis on juba pea pime kui ma asjad kokku panen ja metsast ära tulen.

Ja mitte ainult metsloomad ei tunneta minu kohalolekut, vaid kogu loodus ise. Alati kui on nii tihe udu, et mulle tundub, et iga hetk võib mõni öökull või hobune oma suure pea sealt välja pista, siis töökoha kõrval aasal olevad õunapuud, mis piinlikult sirges reas on, mähkuvad nii kaunisti sellesse valgesse vatti. Ja kuna päike tõuseb kohe õunapuude tagant, siis need sügisesed madalad tõusva päikese kiired püüavad udust läbi murda. Kui veel saaks ühe hobuse ka sinna puude kõrvale udusse oleks hetk, mida jäädvustada täiuslik. Igal sügishommikul kui ma seda vaadet näen mõtlen, et miks pagan ma selle kaamera nüüd koju jätsin! Nüüd, reedel ärgates, kui lasin köögis ruloo üles avanes vaade uttu mähkunud metsale. No metsa ma tegelikult ei näinudki, vaid esimesi kaski. Kohe käis peast läbi mõte, et tööle minnes võtan kaamera kaasa. Võtsin kaasa, ent kohale jõudes polnud õunapuude ümber udu. See oli taandnud eemale metsa alla ja seal oleva veesilma kohale.

Täna hommikul oli jälle udu, kuid ma ei võtnud kaamerat kaasa ja kohe oli õunapuude ümber tihe udu. Nagu kiuste.

Aga reede hommikul jõudsin köögiaknalt mõned pildid udustest kaskedest teha.IMG_3497 IMG_3498

Keegi ei tea mitte midagi

Posted: august 24, 2013 in Uncategorized

Olen selle aasta jooksul käinud Tallinnas rohkem kui ühelgi teisel aastal varem. Põhiliselt küll töö asjus. Viimane kord oli aga eriliselt meelde jääv tänu erinevatele värvikatele (ja mitte nii värvikatele) kujudele, kellega kohtuma ja suhtlema pidin.

Hommikul anti meile käsk ühed korvid osta. Töökaaslane helistas antud numbril ette ja uuris, kas on ja kas saab. Kõik olemas, ka hinnas lepiti kokku. Kuna oleme varem sealt neid ostnud arvasime teadvat, kuhu minna. Kusagil kõrvaltänavas oli rida ladusid, üks neist, ilma igasuguse nimeta (nagu suurem osa neist) oli koht, kuhu pidime minema. Astusime sisse ja siis läks lahti……

Ladu oli täielik segadus. Igasugust kraami vedeles põrandal, riiulid olid kraami täis. Igasugused torud rippusid riiulitelt igas suunas alla, kuhi külmikuid kõikus ohtlikult ühes lao nurgas. Laos oli kaks tüüpi, kellest üks kadus koheselt kusagile riiulite vahele kui meie sisenesime. Teine, kellel polnud ilmselt kusagile peituda, kuna seisis keset ladu tühja puitaluse peal, vaatas meid suurte silmadega ja hakkas siis kokutama: “Kes te olete, kuidas te siia saite, kes teid saatis, mida te tahate?” Küsimused tulid kui ühe hingetõmbega.

Vastasime rahulikult, et helistasime ette ja lubati kõik meie tulekuks valmis pakkida jne. Tüüp ei teadnud midagi. Teine mees julges nüüd riiluite vahelt välja tulla ja jätkas oma tööd mingi kasti kiletamisega. Kiirelt võttis meie vestluspartner ühendust oma ülemusega. Ka ülemus ei teadnud midagi. Veel üks kõne kellelegi, kes ka ei teadnud midagi. Küsiti meilt, kellele me helistasime. Andsime numbri. Ei, ei, see on vale number.

Lattu ilmus järsku mingi vanem mees, kiilakas, pikk mantel seljas. Sammus otse meie juurde. Sama küsimuste laviin: “Kes olete, mis tahate, kes saatis?” Vastasime ja jälle helistati kuhugi. Nüüd juba keegi teadis. Pidime minema kuhugi kontorisse, sest valmis pakike on seal. Aadress anti ka.

Kohale jõudnud, leidsime ennast pea samasugusest ladude kompleksist. Väravad avanesid, sõitsime sisse ja…..milline uks neist? Nagu tüüpiliselt polnud kusagil ühtegi silti. Väravad avanesid taas, sisse vuras tume mersu. Autost astus välja see sama kiilakas mantliga tüüp. Ühest uksest astus välja keegi vana mees. Kiilakas jagas vanamehele mingid käsklused, mille peale viimane meie juurde tuli ja palus sõrmega näidatud lao juurde sõita. Sõitsime sinna. Uks avanes ja väljus veel üks kiilakas. Ilma kaelata. Selline, kellel pea mahub täpselt õlgade vahele ilma igasuguse üleminekuta. Küsis, et mida me tahame. Rääkisime, et siin olla mingid korvid, mida me soovime. Kiilakas ei teadnud mitte midagi. Hoovi vuras veel üks auto, millest väljus nooremapoolne kiilakas. Ka ilma kaelata. Palus ühel meist rahaga kontrorisse tulla. Mina jäin lao juurde. Lao tüüp kadus lattu ja tuli hetke pärast alusetäie korvidega lagedale. Nüüd ta siis teadis. Ta seletas, et enne ei tohi ta midagi laost välja anda kui raha on makstud. Laadisin korvid auto peale.

Järgmine koht, kuhu pidime minema oli jälle üks ladude kompleks, mis kõik kuulus õnneks ühele firmale. Jõudnud kohale helistasime.

“Tervist, meil siin Hiiumaa kaup, mille pidime siia teie laududesse tooma.”

“No ja siis?” saime vastuseks.

“Et kuhu me selle maha laeme?”

“Lattu!”

“Millisesse neist?”

Pisuke vaikust. “Teise lattu.”

Kõne lõpetati. Sõitsime teise lao ette ning hakkasime kaupa alusele maha laadima. Kõrval olevast uksest (mille taga asus ilmselt mingi kontor) ilmus välja noor mees, kortsunud triiksärk seljas, pisike õllekõht üle püksiääre, silmad pool kinni, kaks lotti lõua alla tilbendamas, nina all heledad piimavuntsid. Selline tüüpiline ennast lolliks istunud inimesehakatis, kes pole elu sees füüsilist tööd teinud (ja kui peaks miskipärast ka järsku tegema lõpetaks haiglavoodis äärmiselt raske traumaga). “Mida te tahate?” küsis ta.

Vastasime, et pidime kauba siia maha laadima.

“Mina ei tea midagi,” vastas piimavunts. Tundsin, et see lause hakkab mulle juba vastu.

Vunts kadus oma kontorisse, et siis mõne sekundi pärast tagasi tulla. “On teil palju kaupa?”

“Ei ole.”

“Hea küll, pange siia,” käskis ta ning osutas käega selle aluse peale, kuhu me juba osa kaupa olime pannud.

Viimaks sõitsime ühte (ülla-ülla) ladude kompleksi, kust pidime kaupa peale võtma. Ladude ees ei toimunud mingisugust liikumist. Läinud sisse nägime kahte laua ääres istuvat sonidega tüüpi, kes mängisid kaarte.

“Tere, tulime selle ja selle järele,” ütlesime.

Tüübid vaatasid teineteisele otsa, kehitasid õlgu ja vastasid kui ühest suust: “Meie ei tea midagi!”

Üks lükkas ennast tooliga arvuti juurde, klõbistas pisut ja teatas, et kaupa pole tulnudki. Võtsime kõne oma ülemusele ja teatasime halvast uudisest. Ülemus käskis oodata, et ta teeb paar kõnet. Viis minutit ootamist ja ülemus helistas tagasi. Ta ütles,et meie soovitud kaup peaks laos ikkagi olema, sest kaup oli eelmisel päeval tulnud.

Andsime info edasi.

Ma juba teadsin, mida vastatakse. “Meie ei tea midagi,” LOOMULIKULT! Tallinnas ei tea keegi midagi, vaid helistatakse kellelegi teisele, kes helistab kellelegi teisele, kes ehk teab midagi. Üks soniga onu tõusis ja kadus kuhugi lao sügavusse. Kaardimäng jäi pooleli. Huvitav palju nad mitte millegi tegemise eest palka saavad?

Samal ajal kui tüüp tagasi tuli helsitas ülemus meile ja teatas, et neil ikka pole kaupa ja me võime ära tulla. Kaardimäng võis jätkuda.

Mida ma siis õppisin? Sain teada, et Tallinnas on ropult palju ladusid, millest suuremal osal on silt, mingi “-trans” või keski “-logistic”. Teisel osal laudest puudub üldse mingi silt.

Veel sain ma teada, et Tallinnas ei tea keegi mitte midagi, kui neilt midagi küsida.