Vana jõgi

Posted: august 15, 2013 in Uncategorized

Vändrast läbi voolav lõiguke Pärnu jõge, mida kohalike seas Vändra jõeks nimetatakse, oli kunagi uhke. No muidugi mitte nii uhke kui seda on Emajõgi või mõni veelgi suurem jõgi maailmas, kuid uhke. Seda vähemalt minu silmis, kes ma paarkümmend aastat tagasi 10 aastane põngerjas olin. Siis me parvetasime ja sõitsime kummipaadis Vändra jõe alt üles ja ülevalt alla, sinna ja tagasi, läbi. Püüdsime kala ja sulistasime selle jõe ainukeses ujumiskohas. See oli liivase kaldaga osa jõest, kõige laiem osa. Seal oli ka riietumiskabiin. Ning rahvast käis palju.

Täna, 20 aastat hiljem, on jõgi unustusse vajanud. Keegi ei uju enam, jõgi on madal ja seda ähvardab tugevasti eutrofeerumine (kinni kasvamine), kala on vähe, vaid teatud kohtades. Kohaliku omavalitsust ei huvita jõgi. Teinud neile vastavasisulise noodi läbi kodulehe sain vastuseks, et jõe korrastamine on väga kulukas tegevus ning lisaks peab keskkonna ametilt luba küsima ning kooskõlastama. Ühesõnaga, liiga palju paberimäärimist, millega keegi ei viitsi tegeleda. Selle asemel ehitatakse jalgapalli väljakuid. Jah, see üks, uus ja uhke, Pärnumaa parim staadion, on tore ja vägev küll, olen rahul, kuid kuulnud, et siia pisikesse Vändrasse plaanitakse veel kaks väljakut ehitada ei mahu pähe. Milleks? Ja siis see tenniseväljak. Suur raha maeti selle alla, väljak sai vägev, kuid keegi ei hoolda. Tänaseks see laguneb, suured tükid väljaku katet lihtsalt koorub.

Jõgi oleks vaja korda teha.

Käisin ühel nädalavahetusel mööda jõge ja klõpsisin selle loo jaoks pilte teha. Kusjuures üle poole jõe pikkusest (sellest osast, mis jääb Vändra alevi piiridesse) suutsin läbida kuiva jalaga.

IMG_3338 IMG_3357 IMG_3364 IMG_3366 IMG_3403 IMG_3404

Tarkusetera

Posted: juuli 3, 2013 in Uncategorized

Inimene on ehteks ametikohale, mitte ametikoht inimesele.

Mida ei saa öelda meie riigi poliitikute kohta….

Gumball 3000

Posted: mai 21, 2013 in Uncategorized

Sel ajal, kui lehed pasundavad rikkurite räigetest liiklusrikkumistest, kus roolikeerajad muutuvad keset päeva maanteedel potensiaalseteks mõrvariteks (ja raisad on selle üle veel uhked ka!) ei kajastanud ükski leht meie presidendi sõnavõttu telekanali CNN usutluses. Või olen ma ise hiljaks jäänud. Vaatasin seda igatahes täna, praegusest hetkest mõni minut tagasi. Toomaselt uuriti euro käekäigu kohta ja üks lause meeldis mulle väga. Nimelt mainis president, et see, et vaesemad riigid peavad rikkad riigid (kus on kõrgemad palgad ja suuremad pensionid) pankrotist välja ostma, tekitab tublisti pingeid.

ÄRATUS!!! Mitte üheski veebilehes polnud säärast uudist. Gumballi ahvid on vallutanud Eesti meedia…

Perearstikeskuse infoliin 1220

Posted: aprill 20, 2013 in Uncategorized

Rakse on, kui väike laps kodus haige on. Pidevalt muretsed ja vaatad , et tal ikka hea ja mugav oleks. Palavik kõigub 37.9 ja 38.8 vahel. Ei taha last palavikuravimeid täis ka pumbata.  Kurk ka punane, köhib. Ilmselt on külma saanud.

Ostsin tüdrukule köhasiirupit, perearst kirjutas välja antibiootikumid. No hea küll siis…

Aga probleem tekkis kui pidin rohtu andma. Tekkis küsimus, kas ma tohin neid mõlemaid anda. Kas nad ei pärsi teineteise tööd või muutuvad koos mõjudes tervisele suisa ohtlikuks? Infolehed on täis meditsiinilisi termineid ja peab olema täielik Sherlock, et sellisel juhul üks ja üks kokku liita. Helistasin siis perearsti keskuse liinile. 1220. Esimest korda elus.

Peale kolme-nelja minutit ootejärjekorras passimist sain liinile. Minu abistajaks oli keegi naisterahvas, kes pildus sõnu nagu kuulipildujast. Hakkasin siis pihta: “Lapsel on suur köha ja kurk punane, palavik. Mul on siin köhasiirup ja…”

Telefonil olev perearstiks kehastuv naisterahvas põrutas vahele: ” Kui vana laps on?”

“Aasta ja kaheksas kuud,” vastasin.

“No mina nii väiksele lapsele küll köhasiirupit ei soovita anda,” sõnas naine telefonil, rõhutades “nii väikesele lapsele”. “Köhasiirup on röga lahtistav ja laps nii väike, et ta ei oska veel seda välja köhida.”

Mis mõttes, imestasin mina. Ega ta kaheksa kuune pole. Peaaegu ju kahe aastane. Ju jäi “perearstil” see osa minu tekstist kuulmata. Jätkasin.

“Ja siis on mul siin perearsti välja kirjutatud antibiootikumid nimega….”

“Ja väga õigesti tegi,” segas naisterahvas mu jutule taaskord vahele. “Kui lapsel on ikka kõri väga punane ja köha raske ning ilmselt ka kopsu jõudnud siis on vaja antibiootikumidega ravida. Ega paljalt köhasiirupiga terveks ei saa.”

“Ja jah,” targutasin järele. “Aga miks ma üldse helistasin ja küsida tahtsin oli see, et kas neid kahte, köhasiirupit ja antibiootikume, võib üheaegselt anda. Ega nad koos……”

“Võib anda küll,” katkestas “perearst” jõuliselt mu lause, “võib anda küll.”

“Noh, tore siis,” olin teeseldult rõõmus, “Aitäh!”

“Palun!” ja kõne katkestati järsult.

Miks ma teeseldult rõõmus olin? Muidugi olin ma südames äärmiselt rahul, et ma neid kahte ravimit võin koos anda, kuid kogemus pererastikeskuse infoliiniga oli pehmelt öeldes ebameeldiv. Mind abistanud naisterahval näis nagu hirmus kiire olevat. Sõnad väljusid tema huulte vahelt tempokalt, ta katkestas mind pidevalt ja ega ta väga suurt tähelepanu mulle ei pööranud. Ilmselt tegeles veel millegi muuga. Miks muidu kuulis ta, et laps on kaheksa kuune, kuigi ütlesin selgelt et aasta ja kaheksa kuu vanune. Me oleks ju kiiremini saanud, kui ta oleks mind kohe ära kuulanud, sest minu küsimus koosnes vaid ühest lausest. Tem ahakkis selle aga kolmeks.

Lõppeks ja jäi mulle tunne, et olin oma tegelikult tõsise murega sattnud nagu liinitööliste liinile. Kiirelt-kiirelt kaelast ära ja – JÄRGMINE!

 

Täna nägin ma kevadet

Posted: aprill 16, 2013 in Uncategorized

Hommikul rattaga tööle sõites panin ühel hetkel tähele taevas kolmunurgana lendavat haneparve. Muidu poleks vist näinudki, kuid kõrvu hakkas nende häälitsus. Vaatasin kiirelt ringi ja nägingi neid küllaltki madalal lendamas.

Hiljem, rattaga lõunale sõites märkasin aga kollast liblikat. Loperdas teine saamatult ja otsis õit. Mida aga kahjuks veel pole. Ja jõe äärde jõudes panin tähele, et jõgi on lahti. Suure hooga voolas see oma sängis kandes endas suuri lahmakaid jääpankasid.  Niisamuti märkasin puuoksal metsvinti.  Ma vähemalt arvan, et see oli metsvint, kuna linnukese tiibadel olid laiad vöödid.

Ja tööl olid naised nagu ikka parajad bitchid, eriti see blondiin, kes laohoidja puudumisel ise, olematu rind kummis, ülemuseks hakkab ja hirmus tark oma jutuga näida püüab.

Ühesõnaga – KEVAD

Meheiga

Posted: aprill 9, 2013 in Uncategorized

Naljakas, et mul oli suur juubel, millest ma ise suurt numbrit ei teinud. Teised jooksid ennast segaseks, et kõik oleks äge. Ikkagi juubel ju! Ja siis?

Üldse inimesed tormavad. Ümber ringi. Kõikjal. Ja on närvilised.

Mitu ja mitu inimest, kes mulle õnne soovisid teatasid tähtsalt, et ongi see poisikese iga läbi ja nüüd on meheiga käes. Mmmm, mõistsin vaid ümiseda, oma hallikas-siniste silmadega neile otsa vaadata, ja küsida, et mis nüüd siis saab? Kas ma peaksin nüüd omale karvased toasussid ostma? Kiiktooli? Tegema tõsisemat nägu?

Keegi ei osanud vastata. .  .

Seega kõigile teadmiseks – 30 on meheiga. Kas naistele ka?

Möödnunu nädala parim soovitus: “Hoia mõistus avatud!”

2012 in review

Posted: jaanuar 4, 2013 in Uncategorized

Ja siin ongi kiire ülevaade blogist möödunud aastal.

 

Seda blogi vaatas möödunud aastal 2 500 inimest.

Edasine tekst on inglise keeles kui klikkad all olevale lingile.

Click here to see the complete report.